Jaga:     
Blogid

UUS LAPS PERES: "Esimene laps on pärast teise sündi hüsteerias."

"Tal on justkui paanika ja hirm, et äkki lähme minema või ta ei saa nii palju tähelepanu ja ma hakkan teda unustama."

Alustuseks räägin natuke veel seekordsest Pelgu kogemusest. Kui Oskar ära sündis, siis, nagu eelmine kord, ei kiirustatud ka nüüd mitte millegagi – nabanööri lõikamisega aega oli, kaalumise-mõõtmisega ka ning perepalatisse kolisime 2h peale sünnitust, umbes 10 paiku.

Eriti meeldis see, et arst andis nabanööri mu kätte, et pigistaksin seda ning ise veenduksin, et pulseerimine on lõppenud ja laps on oma vajalikud ained viimseni kätte saanud. See oli siis see arst, keda kiitsin ja kes võttis sünnituse vastu.

Imetamine tuli kohe välja, ainus jama oli õmblemine, no see on vastik, tegi tuimestussüste ka, aga no ikka kõik on tundlik.

Perepalati võtsime 20€ päev, kus oli dušš, aga WC koridoris. Eelmine kord oli mul ka samal korrusel sama raha eest, aga dušši polnud. Mul oli meeles, et olin täiega rahul selle toaga, sest see koridori WC/dušš olid täiesti ok ja iial polnud must või järjekorda. Aga seekord sain kuidagi palju avarama toa ja nii mõnus oli seal olla, tõesti hotelli tunne.

Seadsime end sisse, natuke puhkasime ja olime niisama õndsad, siis läks Jaanus koju Johani juurde, et hiljem koos tagasi külla tulla.

Kui mäletate, siis ma hullult pabistasin, kuidas Johan ilma meieta pikalt hakkama saab. Igatahes, õhtul sain ta ise magama panna, öösel läksin Pelgusse ja ta pidigi siis hommikul õdedega olema. Kõik läks väga hästi – magas terve öö, ärkas pool 9 umbes, tegid putru, sõid hommikust, Johanil oli nendega väga tore, ei mingit emme-issi otsimist ja mul oli süda rahul.

Aga kui ta Jaanusega koos Pelgusse tuli, siis oli ta nii võõrastav minu osas, nagu solvunud lausa. Kattis silmad kinni, kui mind nägi ja jooksis muudkui Jaanuse sabas, seda seniajani. Kui koju tulime, siis hakkas veel eriti kamm pihta.

Aga ok, saime koju ja trall läks lahti.

Oskari nutu ajal hakkab Johan ka nutma, vist kaastundest, samas kardab teda ja samas tahab teda enda kätte või tahab mulle sülle. See on nii jube, sest Oskar on kerge, teda saan süles hoida, aga Johani mitte, kuna õmblused jne. Johan vaatab suurte silmadega otsa, käed pikkas ees, et võta sülle, sest ma alati ju võtan, kui nii teeb, ja nunnutan teda nii, nagu jaksan. Nüüd järsku enam ei võta, oh, mu süda, kui ta hämmingust nutma hakkab!

Õhtud on kõige raskemad, sest Oskar on hetkel muidu see rahulik beebi, kes sööb ja magab (ok, nüüd ma tean, mida see tähendab üldse, Johani ajal polnud MITTE ÜKSKI PÄEV selline). Igatahes, õhtul hakkab Oskari “hiigelaeg”, mil on rohkem ärkvel, teeb kisa ja kestab poole ööni või hommikutundideni, mis tähendab seda, et Johan on nii häiritud.

Eile panin Johani magama, Jaanus oli Oskariga teises toas, et saaks rahu, aga Johan on nii ärev, hoiab must kramplikult kinni ja röögib lihtsalt mitu tundi. Tal on justkui paanika ja hirm, et äkki lähme minema või pole nii palju tähelepanu temal ja äkki ma hakkan teda unustama.

See on minu südamele kohutav tunne, ma lausa nutsin eile, sest mul oli temast nii kahju, tahtsin kuidagi selgeks teha, et ei kao kuskile ja selline on see aeg lihtsalt, aga no tee sa ühele väikesele seda selgeks. Igatahes, kaks ööd ei ole ta oma voodis suutnud magama jääda ja on täiesti hüsteerias olnud, niisiis olen võtnud suurde voodisse, kus ta lihtsalt kramplikult hoiab minust ümbert kinni ja nutab.

Aga üritame Jaanusega ise kuidagi pead klaarid hoida, teda võimalikult kaasata asjadesse ja nii palju, kui saame, laseme Oskari lähedusse, kuigi selge on see, et Johan on Oskarile ohtlik, ta on juba miljon rünnakut ta suunas teinud, sest ega tema ju ei tea, et hästi õrn peab olema.

Loe postitust sellest, kuidas ema kahe lapsega toime tuleb, edasi SIIT

Loe ka neid lugusid