Jaga:     
Uudised

Tippkokk Hardi Nurmine: „Otsustasin olla isa, kes on rohkem kodus kui tööl!“

"Aega on kaks minutit ja lapse kott pole veel kokku pakitud. Mina seisan trussikutes, švamm käes, et hakata söögitooli pesema. Viskan švammi nurka, kott kokku, ennast riidesse."

Minus tärkab kerge paanikanoot, aga ainult kerge, ja välja ma seda ei näita, sest ma olen ju lapsevanem! 

Olles harjunud kiire ja äärmiselt pingelise köögieluga, on mul olnud raske ennast ümber lülitada lapsega kodus olemisele. Kuid see ei peagi kerge olema ega iseenesest tulema, seda peab teadlikult tegema. Ma pole hetkekski kahelnud oma otsuses lapsega koju jääda.

Ärkan selle peale, et keegi sosistab mulle kõrva: „Sa pead hommikusööki tegema!“ Teen plaks! silmad lahti – laps magab magusasti, kand mulle kaenlaauku surutud. Teises kaenlaaugus magab kass. Naine on tööle läinud. Meie oleme Mariega (1) kodus.

Kes siis sosistas? Laps rääkida veel ei oska, no vähemalt mitte väljaspool meie koduseinu mõistetavas keeles. Kassiga sama lugu. Igatahes on olukord veider, sest tavaliselt olen ma viimane, kes silmad lahti teeb. Kahtlustan, et võib-olla olen lihtsalt eriti varajane. Ent kuna ma poole ööni retsepte kirjutasin, siis ei saanud ma ärgata nii puhanuna.

Kell on 9.05 teisipäeva hommikul ja meie peres tähendab see seda, et kallis abikaasa on juba tund aega tagasi ära läinud. Minul ja Mariel on aega poolteist tundi, enne kui peame kodust välja astuma, et õigeks ajaks muusikatundi jõuda. See võib tunduda võhikule piisav aeg, et organiseerida kaks inimest voodist välja, valmistada ühele kohv ja mõlemale puder, pesta näod, hambad ... sõltuvalt sellest, kuidas on möödunud iseseisev pudrusöömine, ka juuksed. Vahel lausa kogu keha.

Tõstan lapse tema söögitooli, rihmad kinni, põll ette ja lusikas kätte. Selleks ajaks on laulutunnini jäänud 45 minutit. Minus tärkab kerge paanikanoot, aga ainult kerge, ja välja ma seda ei näita, sest ma olen ju lapsevanem! Tean täpselt, kuidas, kaua ja kuhu me mis kell minema peame. Kõik on kontrolli all. Istun lapse kõrvale lauda, haaran suure sõõmu oma kohvi, võtan teleripuldi ja panen „Terevisiooni“ mängima. Kaks minutit hiljem näeb pilt välja selline: Mariel on lusikas püsti paremas käes, käsi ja lusikas on üleni pudrused. Teine käsi on ka üleni pudrune, sest selle käega on ta pudru seest välja noppinud kõik mustikad ja need pintslisse pistnud. Nüüd on järg rosinate käes … Vahepeal on vaja sügada otsaesist. Kaks lusikatäit putru on süles, üks põlle sees. Mul ei ole mõtet sekkuda, sest mina olen veel puhas ja pean oma kohvi ja pudru lõpetama.

Vahepeal tõstab Marie rusikasse surutud käe ja jutustab miskit minu suunas. Saan aru, et ta soovib ka minuga oma putru jagada, sest just see tal peos ongi. Tänan teda viisakalt – sest pole midagi toredamat kui viisakas laps, ja laps on kodu peegel. Selgitan talle rahulikult, et mul on oma puder ja tal oma, igaüks sööb oma kausist oma lusikaga, et teiste pisikud ei läheks teiste suhu. Just nii! Meie emme on hambaarst, nii et suuhügieeni asjus oleme me väga teadlikud. Marie lepib sellega, kuid avastab siis, et kui ta sõrmed kiiresti rusikasse pigistab ja peo uuesti avab, siis teeb puder toredat lirtsuvat häält.

Ta on sellest vaimustuses ja tahab mulle ka näidata – putru lendab siia-sinna. Kõik on kontrolli all, sest meil on veel aega, vaatan kella … nii 20 minutit, et uksest välja astuda. Arvutan, palju putru Marie on söönud: selleks lahutan algselt kaussi pandud kogusest hetkel veel kausis oleva ja põrandal, laua peal, süles ja peas oleva pudru. Tundub, et ta on söönud umbes poole sellest, mis peaks, et kõht täis oleks. Sel hetkel pean valima, kas lõpetan oma söögi või söödan teda. Otsustan keerulisema variandi kasuks ja söödan Mariele ülejäänud pudru sisse, ise samal ajal tema pudruste kombitsate eest kõrvale põigeldes. Tal on nalja kui palju! Seni, kuni ta kiljudes naerab, olen mina ka õnnelik.

Huh, puder söödud, tõstan lapse kogu tema tooliga vanni, ning seal omakorda siis toolist välja, pudrused riided seljast. Olen ise ka juba küünarnukkideni pudrune – kaugemale tema käed ei ulatu … veel. Lasen ta dušiga üle, ennast ka, niipalju kui saan. Kuivatan ta ära ja panen puhtad riided selga, vaatan kella. Aega on kaks minutit ja tema kott pole veel kokku pakitud. Mina seisan trussikutes, švamm käes, et hakata tooli pesema. Viskan švammi nurka, kott kokku, ennast riidesse.

Hõikan Mariele: lähme laulutundi! Ta ei tee väljagi – ta on poolteist. Haaran ta mängeldes sülle, sest kui ma teda kiirustama hakkan, on ta nagu kõik lapsed – keeldub automaatselt koostööst.

Hoolimata sellest, et emme käib tööl ja issi on kodus, ei takista see emmel olukorda kontrollimast ja vaimselt juhtimast. Kes see muu ikka mulle täpselt õigel ajal kõrva sosistab, et pean hakkama hommikusööki tegema!

Loe uuest ajakirjast BEEBI kodustest issidest ja töötavatest emmedest!

Loe ka neid lugusid