2
fotot
Jaga:     
Beebi

Kristen Michal suhtest: "Maha pole jäetud, pudrunuiaga vastu pead pole saanud, järelikult on kõik okei."

“Mõlemal korral on mind vallanud liigutus ja rõõm. Käed värisesid, kui nabanöör tuli läbi lõigata,” jagab Kristen. Tema ja Evelini perre sündis kolmas poeg Oskar.  

“Mina pole tahtnud ametlikult abielluda. Pole valge kleidi unistust. Aga teiste pulmades käia mulle meeldib, räägib Evelin, kes oktoobris tõi ilmale paari kolmanda poja. Tüdrukbeebi unistust peres pole. “Peaasi, et saan iseendale roosasid riideid selga panna. Mulle meeldib olla meestest ümbritsetud,” rõõmustab Evelin kolmanda poisi sünni üle. 

Pojad Magnus (11) ja Karl (14) õpivad Tallinna kesklinnas ühisgümnaasiumis, mis asub paarisaja meetri kaugusel kodust. Samas vaid mõni trammi­peatus eemal on enamik pealinna eliitkoole, kuid nagu nad ise ütlevad: haridusturismi eliitkoolidesse pere ei väärtusta. Kuigi ka Tallinna ühisgümnaasiumisse kandideeris 3,6 last kohale.

Ümmardav mees ei meeldi

Evelini sünnitused olid kerged nagu veenivere andmine, kuigi poisid on sündides kaalunud neli ja pool kilo! Esimene sünnitus kestis kolm tundi, teine vaid tunni. Kolmas laps peaks sündima oktoobri lõpus. Isa Kristen on alati olnud sünnituse juures, ära pole minestanud. “Mõlemal korral on mind vallanud tohutu liigutus ja rõõm. Käed värisesid, kui nabanöör tuli läbi lõigata, ja ma polnud selleks valmiski – anti tangid kätte, et lõika nüüd! Käed olid nagu pudrust ja nabanöör nagu traat, millega tuli hakkama saada,” kõlavad mehe emotsioonid.

Kristeni kuvand on olnud avalikkuse ees kui karm kivinäoga poliitik, kuid näost näkku suheldes ei tundu ta sugugi paindumatu.Tööalaselt ta tundeid välja ei näita, kuid matšomehe mõõtu ka välja ei anna. Ka kodus on rollijaotus võrdne. “Kellele tolmurull silma hakkab ja juba häirib, see ka koristab,” kinnitab Evelin. Üldiselt toimetatakse koos ja poiste ülesanne on viia prügi välja. Kui nad kauplevad endale uut mängu, siis peavad arvestama, et selle ostmiseks on vaja kodutöödesse lisapanus anda.

Pere rahakott on ühine. Evelin ostab söögid, Kristen tasub kommunaalid. Ega mees ka ootamatustega priiskaja pole, lilli kingib Evelinile harva. “Ja jumal tänatud,” ütleb naine seepeale. “Vihkan lillede kinkimist, pigem tahan šokolaadi ja komme. Potililli võib tuua.” Kristen ei olevat sugugi hellitav ja nunnutav mees. “Mulle ei meeldigi ümmardav mees, tähelepanu peab olema parajas koguses,” mõtiskleb Evelin. Kristen on ka õnnelik: “Maha pole jäetud, pudrunuiaga vastu pead pole saanud, järelikult on kõik okei.”

Suure kriise või tülisid polegi peres olnud, sest Kristen ei viitsi üle 50 minuti vihane olla. “Selle aja ta küll lakkamatult podiseb, aga mina lasen tema jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja,” on Evelin muretu. “See nüüd küll solvab, arvasin, et kuulad mind pühendunult!” mängib mees naljatades nördinult.

Mõlemad leiavad, et oluline on peres probleemide koos lahendamine ja omavahel rääkimine. Nende pereliit on sedavõrd tugev, et varade jagamise lepingule pole kordagi mõeldud. Kinnisvara omavad nad kahe peale. Kristen: “Meil pole nii palju vara, mida jagada. Kui saame suure lotovõidu, siis hakkame seda teemat arutama.” Samas on nii Evelin kui Kristen panustanud kooseluseaduse loomisse. Selle seaduse eesmärk on, et nõrgem pool, kes kodus kõike korraldanud ja lapsi kasvatanud, ei jääks kaitseta. Eestis ju üle poole abieludest lahutatakse. “Eesti inimesed on vägagi optimistlikud, kui seda fakti teades ikka abielluvad,” imetleb Evelin.

Varasid ei jaga

Koos nauditakse restoranis, teatris ja kinos käimist, kuid lemmikuks on ikkagi Evelini valmistatud kodune söök. Õhtusöök restoranis on pigem pidulik erand. Kord vabariigi aastapäeva vastuvõtule minnes läks Evelinil kleidilukk katki. Siis telliti koju sushit ning nauditi vastuvõtumelu teleri ees küünlavalgel.

Perereise planeerib Evelin, kuigi kirglikud seiklus­fanaatikud nad pole. Talle piisab tööalastest lendu­­destki ning perega käiakse pigem autoretkedel Saaremaal. Jõutud on siiski ka Taisse ja Mauritiusele ning Taani Legomaale. “Ameerika mägedele mina ei lähe, elu on armas,” üllatab Kristen alalhoidlikkusega. Pikemate reiside planeerimine on Michali peres üsna keeruline, sest valmis tuleb olla sellekski, et enne sõitu tuleb valitsuskriis ja pereisa peab mitu päeva telefoni otsas istuma.

Evelini ja Kristeni ühine hobi on tennis, ent mitte paarismäng. “See on närvesööv ettevõtmine. Pead raudse närvikavaga olema, kui üritad selgeks teha, kus paariline peaks seisma või kuidas lüüa, ning pealegi sind ei kuulata ju!” peab Kristen muiates kirgliku monoloogi. Tema kirglikkuse päritolu päris selge polegi. Oma saksapärase nime juuri kavatseb ta uurida alles pensionieas. Vanaisa olla pärit kuskilt Leedu-Poola piiri äärest.

Lillkapsa fänn

Michalite pere elab hubases ja avaras, 110-­ruutmeetrises läbi kahe korruse korteris ­Lutheri kvartalis, kus kunagi asus Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat. 

Kristen on linnapoiss, kes elas lapsena Õismäel. Viimsis kasvanud Evelini kutsub ta naljatades maatüdrukuks. Pere ideaal ongi kolmekümne aasta pärast elada maamajas, järve ääres, mille keskele viib laudtee, kus Kristen saab mõnusalt kala püüda, samal ajal kui Evelin kooki küpsetab.

Kristeni lemmik on aga lillkapsas valmistatuna igal võimalikul moel, olgu praetuna või riivsaias paneerituna. Kolmeteistaastaselt oli ta vanemate Muraste-suvilas ise lillkapsast külvanud ja kasvatanud. Lillkapsas on jäänudki teemaks, mille üle Kristeni sõbrad tänaseni iga korraliku peo käigus kõvasti lõõbivad. “See on juba täielik töökiusamine! ajab Kristen vastu ja naljatab, et tema pingutusi ei hinnata vääriliselt. “Sõbrad on lihtsalt kadedad, et oskan lillkapsast kasvatada.”

Lapsepõlvest saati on jäänud tema püsivaks harrastuseks ka kalapüük. Mees käib kalal nii pere kui sõpradega. “Kui ei peaks tööl käima, siis ta elakski ainult paadis,” räägib Arto Aas, kelle sõprus Kristeniga on kestnud 15 aastat. Kristen pole püüdnud hasarti tekitavalt suuri kalu, talle on oluline protsess ja sellega kaasnev rahutunne. Kalastushobi tarvis ostis Kristen isegi kummipaadi, mida kasutab ise küll ehk kaks korda aastas, ent laenab lahkelt sõpradele välja.

Ta on kirglik kalamees, kel peavad olema kõige uuemad landid, ning ajakirja Kalastaja igapäevane lugeja. Ainult igasugu tehnikavidinatest ei suuda mees ka kalastamisel eemal olla. Samas kirg autode vastu tal puudub – hetkel pole perel autot ning intervjuu ajaks saabus Kristen koju trammiga. 

Mehele, kes puhata ei oska, sobib ministriamet rohkem kui riigikogu liikme oma, kuna saab rohkem oma otsuste ja aja peremees olla. Ent peamine soov on ikka olla hea isa ja abikaasa. Esimese lapse tulles loobus Kristen suitsetamisest. Praegusteks eesmärkideks on tervislik toitumine ja varajane ärkamine – hetkel on Kristenrohkem õhtuinimene.

Loe ja vaata pilte uuest ajakirjast BEEBI, kes veel tänavu lapse said!

Loe ka neid lugusid