Jaga:     
Blogid

PÕNEV EKSPERIMENT: lapsed ise otsustavad, mida süüa tahavad. Loe, kas tõesti nädal aega makarone ketšupiga?

Sel nädalal saavad minu lapsed süüa täpselt seda, mida nad ise tahavad.  Lõpuks saan ka mina teada, kas minu lapsed on vabatahtlikult segatoidulised või tuleb välja, et hoopis... magusatoidulised. Eks nädal näitab!

Võtsin blogija Mari-Leenu sabasõnast kinni. Copy-paste tema postitusest: Mu loo point on see, et laps ei ole idioot. Lase tal endal otsustada, mida ta tahab. Kommi, vett, kartulit, jäätist, muna, jogurtit, kamapalle, kana… Nad suudavad väga hästi väljendada, mida nende keha soovib. Ära vali tema eest seda, mis sulle meeldib! Las ta otsustab ise!

Ma natukene istusin kodus ja panin nö. reegleid paika! Esimene mõte oli see, et kui plaan käiku läheb, siis peame poes käima iga päev, sest ma usun, et nädala jagu vajalikku söögikraami nad oma kahe väikese peakolukesega kokku ei pane. Sel juhul peaksin ma nendega maha istuma ning neid suunama ja see ei ole selle testi mõte! Nad peavad ikkagi ise tegema otsuseid ning kui nad hetkel ei suuda välja mõelda, mida nad järgmine päev selga tahavad panna, siis vaevalt nad teavad, mida nad järgmiseks õhtuks süüa tahavad. Väikesed lapsed elavad ikkagi päev korraga!

Teiseks otsustasin, et kuigi ma lasen neil iseseisvalt otsustada, mida nad süüa tahavad, siis hinna koha pealt teeme ikkagi läbirääkimisi. Kuigi mõni 10€ küpsisepakk võib väga ahvatlev olla, siis ma päris tühja rahakotiga ei taha seda nädalat lõpetada. 

Laste otsustada jääb hommiku- ja õhtusöök ning koolitoit. Igasuguse muu kraami(vetsupaber, sipelgalõksud) ost jääb ikkagi minu ülesandeks.

Hakkame siis pihta!

Esmaspäev.

Kui lastega koolist koju jõudsime, siis rääkisin neile, et nemad on see nädal peremehed ja saavad poest osta, mida süda ihkab. Palusin neil pisut mõelda, et mida nad õhtuks süüa tahavad. Nagu arvata oligi, siis nad ei mõelnud mitte midagi välja ning teatasid, et nad poes otsustavad. 

Kõigepealt läksime puuviljapoodi, kus nad nagu kaks peata kana edasi tagasi tammusid ning tähtsate otsuste tegemise asemel hoopis kilekotte täis puhusid ja neid katki tegid ning lõpuks läksid nad üldse müüjaga juttu puhuma. Kui ma siis üritasin nad kõrvale tõmmata, et neile märku anda, et nemad peavad täna otsustama, mida me siit ostame, siis selle peale ei kostnud nad mitte midagi vaid läksid hoopis tegid kõikidele poes viibivatele inimestele patsu ning minu ahastusest hoolimata jäid hoopis võhivõõra tädiga arutama selle üle, et kui kenad poisid nad on ning mis nende vanused küll olla võiksid. Oeh! Kuidas sellest küll asja saab, kui nad mitte midagi valida ei taha?

Läbi suure vaeva olid nad nõus lõpuks natukene poes ringi vaatama ning me lahkusime sealt 2 apelsini, 2 õuna, 3 banaani ja 4 porgandiga. Kodus olevat porgandid halvaks läinud ja ma ei tohtinud ju vastu vaielda. Ma siis natuke vihjasin, et ehk tomatit või kurki kõrgeaulised lapsed soovivad, aga selle peale kostis Chris, et küll me teises poes selle üle mõtleme. No eks me siis mõtle hiljem..

Seejärel hakkasime toidupoe poole kõndima. Siis ma sain aru, miks nad Fruterias nii hajevil olid. Seal ei olnud ju komme! Pool teed arutasid nad omavahel, et milliseid komme ikkagi tee peale peaks kaasa haarama. Kummikomme? Vahukomme? Mõlemaid..ei! Mõlemaid ei saa..kalliks läheb. Jõudsime kohale ning suund võeti otse kommileti poole. Otsus sai kiirelt tehtud! Need samad kommid ostavad nad iga jumala kord tee peale söömiseks, kui nad poodi kaasa suvatsevad tulla. Enne, kui nad kommid käru peale viskasid, siis nad ikkagi piilusid mind küsivalt. Kas ikka tohib? Ma ainult kordasin, et mina täna kätt ette ei pane. Võtke, mis tahate. 

Lugesin neile ette, et meil on nüüd vaja materjali hommiku- ja õhtusöögiks ning kooli kaasa tuleb ka midagi võtta. Hommikusöögiks valisid nad kaerahelbed. Ma olin täiesti veendunud, et nad nüüd lõpuks ometi ostavad hommikuhelbed, mida nad minu käest mitu nädalad nurunud on ja mille peale mina olen alati öelnud, et hommikuhelbed ei ole korralik söök ning ei täida piisavalt hästi kõhtu, et terve päev vastu pidada..aga ei! Nad ostsid putru! Samas ma mõtlesin, et alles esimene päev. Äkki nad ikkagi ei saanud ülesandest päris täpselt aru! Aga kommenteerida ka ei tohi ju! Kui ma oleks seal küsima hakanud, et äkki tahate ikka helbeid, siis oleks see juba suunamine olnud ning suure tõenäosusega oleks nad siis need ka valinud. Hoidsin hoopis suu kinni ning läksime edasi. 

Õhtusöök?

Makaronid. Ainult makaronid? Jah! Oh jeesus! Ma ei taha ju makarone! Aga midagi kobiseda ka ei tohi. Läksime makaroniletti ning Chris krabas hiigelsuure paki makarone. Kõige odavama paki! Ikka ei kobisenud midagi. 

Seejärel midagi kooli kaasa. Valisid endale paki küpsiseid. Üldjuhul ongi neil koolis kaasas kas küpsised, jogurt, võisaiad või saiakesed. See oli koht, kus ma arvasin, et ehk otsustavad nad komme kooli kaasa võtta, sest Kenneth on mulle mitu korda rääkinud, kuidas teised võtavad komme kaasa ja tema tahaks ka. Aga ei! Küpsised. Ei midagi uut, ei midagi erilist! Paki jogurtit valisid ka. 

Kuna ma sellest makaronimõttest väga vaimustuses ei olnud, siis tegin ettepaneku magustoitu ka täna süüa. Seega pisut ikkagi suunasin. Aga paljad makaronid! Väkk! Poisid olid korraga segaduses. Tavaliselt ei ole meil spetsiaalselt magustoitu õhtusöögi kõrvale. Külmkapis on alati banaane, apelsine ja õunu. Käisid mööda poodi ringi ning ei suutnud otsustada, mida võtta. Lõpuks valisid jäätise. Nad muidugi valisid seda vähemalt 5 minutit. Või noh..vaidlesid 5 minutit. Mina tahan maasika. Aga mina tahan karamelli. Aga võtame siis selle, kus on maasikas, šokolaad ja vanill. Aga seal ei ole ju karamelli! Miks sa karamelli tahad? Aga mulle meeldib. Vaata, seal on pähklid ka. Ok..võtame siis selle, kus on pähklid ka! Otsustatud!

Esimese päeva kokkuvõte.

Lapsed haarasid täpselt seda, mida me kogu aeg ostame. Ehk siis nad tegid oma valikud vastavalt harjumusele. Kuigi me ostame tavaliselt viinereid ka, siis need neile meelde ei tulnud. Ma küll küsisin vähemalt 5 korda, et kas nad on täiesti kindlad, et nad tahavad AINULT makarone, siis ei tulnud neile pähe, et ehk võiks midagi kõrvale ka süüa. Puuviljapoes nad käivad koos minuga harvem ja seal nad üldjuhul ei pööra minu tegemistele tähelepanu vaid räägivad poemüüjaga juttu. Tõenäoliselt oli see ka üks põhjustest miks nad seal nii eksinud olid. No ja muidugi see, et seal ühtegi pakki komme ei olnud.

Ma natukene olen põnnama löönud. Äkki nad tahavadki nüüd nädal otsa ainult makarone ketšupiga süüa ja siis selgub, et mu lapsed ikkagi ongi idioodid või siis nende organism tahab ainult jahu..Pöidlad pihku igatahes! Muidu ma olen nädala lõpus ise makaron..

Teisi postitusi saad lugeda LIISBETI blogist SIIT

Loe ka neid lugusid