Jaga:     
Blogid

TEINE RASEDUS: võtsin 17 kilo juurde!

Ma pole kunagi olnud ülekaaluline, ütleme nii. Alates 15. eluaastast on minu kaal kõikunud 52-56kg vahel, ise olen 164cm pikk. Kõikide arvutuste põhjal peaksin kaaluma vähemalt 64kg, oma suguvõsa vaadates aga veelgi rohkem (andku mulle andeks!).

Minu ema on nt vastupidi, elu aeg ülekaalus olnud. Ka täna võitleb ta oma kaaluga nüüdseks juba 15 aastat ja selles võitluses on vaheldumisi olnud ta nii kaotaja kui võitja. Aga ma tahtsin enda kaalust rääkida.

Olen nendest õnnelikest, kellel on kiire ainevahetus. Ma söön kõike ja kui ma ütlen “kõike”, see tähendabki kõike: kiirtoitu-rämpsu, tervisliku toitu, rasvast, praetud, grillitud, magusat, kooke, sõõrikuid, šokolaadi … issand, magusat ma võin endale piiramatult sisse süüa, ma ei võta grammigi juurde, pigem võtan kaalust alla, kui söön nt terve päev ainult šokolaadi. Uskuge või mitte, ma ükskord tegin küll sellise katsetuse, sõin kaks päeva ainult šokolaadi ja võtsin 1.5kg alla.

Peale Stefani sündi aga esimest korda kaalule astudes vaatas mulle vastu seninägematu number – 67kg! Ma pole elus nii palju kaalunud. Okei, kui sünnitama läksin kaalusin ma 72kg, mis mind aga üldse ei häirinud sest noh, ma olin ju lõpurase. Aga peale Stefani sündi hirmutas mind see number küll ära. Kuna ma pole kunagi mingi dieedipidaja ega kaalujälgija ega tervisliku toidu harrastaja olnud, siis ei suutnud ka seekord ma seda olla.

Olen endaga aus ja tunnistan, et mul on suur šokolaadisõltuvus. Eriti siis kui hormoonid on paigast ära. Ühesõnaga, mis ma ette võtsin, oli see, et ostsin kõige suurema ja kõige raskema hularõnga, mis oli kahes reas seest kaetud mummudega ja kaalus koguni 3kg. Alguses oli tohutult valus ja kogu minu keha keskkoht, millega ma seda rõngast keerutasin, oli sinikaid täis. Aga paari nädala pärast keerutasin seda iga päev 2x30min, ise vahtisin telekat. Ja paari kuu pärast oli kõht sama lame kui enne sünnitust. Keha oli küll samasugune, aga kaal … kaal jäi lihtsalt 61kg peal seisma ja rohkem ei liikunud.

200-300g sinna-tänna ei mänginud suurt rolli, sest number ju ikka sama – 61kg! Ja see ei liigutanud ennast kuni Stefan oli 1-aastaseks saanud. Siis hakkas see kolinal kukkuma, nagu reaalselt … Üks päev kaalusin 61kg, kahe nädala pärast 57kg. Kahe kuu pärast kaalusin 52kg ja rohkem kaal ei tõusnud, mille üle olin vaid õnnelik ja sõin oma rämpsu edasi.

*esimese raseduse ajal võtsin juurde 14kg, algkaal oli 58kg, aga kuna esimest korda astusin kaalule siis, kui olin juba 12 nädalat rase, siis arvatavasti oli päris algkaal kuskil 55kg. Kuna ma seda täpselt ei tea, siis jätame algkaaluks 58kg.

Kui Kevin sündis, kaalusin sünnitusmajja minnes 69 kilo. Algkaalu tean nüüd täpselt, sest kaal kodus olemas – 52kg. Ehk võtsin rasedusega juurde 17kg. Ütlen ausalt, sel korral läksin ma täiesti käest ära, ma sõin ÖÖSEL! Šokolaadi ja muud, mida külmkapist leida oli. Lihtsalt kuna öösiti und polnud, käisin külmkapi kallal. Sünnitusmajast lahkudes oli kaal 62kg.

Nüüd 7 kuud peale sünnitust on mul kõht ees ja kaal 59kg, mis jällegi ei taha kuskile kaduda. Sest … loomulikult, minu öised rännakud jäid mulle harjumuseks ja ma siiani teen selliseid rännakuid. Õnneks, mitte tihti, võib-olla kord paari nädala jooksul, aga siiski. Magusat ma söön sama palju kui rasedana ja lihtsalt ei suuda loobuda. Enne rasedust sõin ma magusat poole vähem, päriselt.

Ühesõnaga, kodus on mul jalgratta trenažöör täiesti olemas ja saaks iga päev vändata nii palju, kui jaksan. Probleem on selles, et:

  • ma ei viitsi
  • mul ei ole aega
  • mul ei ole võimalust

No nagu ikka inimesed leiavad tuhat vabandust et asjad, mis vajavad tegemist, edasi lükata kaugesse tulevikku.

Mis ma peaks tegema:

  • mitte nii laisk olema
  • leidma endas jõudu magusale vastu panna ja selle kogust oluliselt vähendada
  • jooma taas musta kohvi, mis paneb ainevahetuse kiiremini käima
  • natuke tervislikumalt süüa siiski, kuna noorem näeb mu taldrikut ja sööb sealt unes ka juba

Teisi eest venelase postitusi saad edasi lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid