Jaga:     
Blogid

Sotsiaalmeediaga kaasnev negatiivne pool: mis paneb lapse endalt elu võtma?

Iga ema teeb oma laste eest teatud otsused. Seega ei jää lastel muud üle, kui sündida maailma lihtsalt fingers crossed, et neid võtaks avasüli vastu armastavad ja hoolivad, aga ka mõistlikud vanemad, kes võitlevad nende huvide ja õiguste eest, kes seavad neile parajad piirid, kes suunavad, mitte ei käsi ning keda nad austavad, kellelt tuge saavad ja kellega saaks ka sõber olla.

Liiga palju tahta? Aga see oleks vast ideaal.

Tegelikult ongi Ethel juba nii suur tüdruk. Ja üks asi tundub mulle täiesti hirmutav. Nimelt oli ta googeldanud ükspäev oma eesnime ja avastanud, et Google piltides viskab ette vaid mustvalgeid vanainimeste pilte.

“Emme, miks minu nimi on mingite vanamuttide nimi?” oli ta kurbuse ja viha piiril.

See oli minu lõplik ja isiklik äratundmishetk, et lapsed ei jää igaveseks lihtsalt Ipadi youtube‘st plastiliinivideosid vahtima ja mingis suvalises mängus palle toksima, vaid muutuvad teadlikuks ka iseendast siin maailmas ja ka sotsiaalmeediamaailmas. See teema läheb mulle emana korda. Aga kindlasti ei ole lapsed ja Internet teema, mis oleks täiesti mustvalge.

Sissejuhatuski venis pikaks… Jutt oli sellest, kas lapsed võivad hiljem täiskasvanueas tunda piinlikust selle üle, mida nende vanemad neist Internetti postitanud on. Peavad nad seda hiljem naljakaks või hoopis piinlikuks. Tahan avada teemat veel natukene teise nurga alt.

Ma olen praegu 33 ja mitte ükski jutt, mida näiteks minu vanaema sugulaste ja tuttavate ees jõululaua juures räägiks (kuigi seda pole tegelikult enam ammu olnud), ei heiduta mind. Pigem oleks mul nats piinlik, et kõik on neid jutte ju 300 korda kuulnud ja “ohh vanaema, ära hakka jälle pihta, kõik teavad”

Aga ma ei saanud üleöö 5aastasest 33aastaseks! Enne seda elasin ma läbi ka puberteedi ja noorukiea, kus teadagi lapsed muutuvad hulga emotsionaalsemaks, inimsuhted keerukamaks, ka tülid vanemate ja endiste sõpradega on kerged tulema. Toimub täielik nö sotsiaalne ümberkohanemine. Aeg, kus piinlikust võivad valmistada KÕIK asjad.

Kui ma selles vanuses olin, armastas minu vanaema rääkida kõigile lugu, kuidas maal valmistuti mingiks peoks, keegi tõi uhke kreemiroosidega tordi ning kuidas mina salaja tordi pealt KÕIK kreemiroosid ära sõin ja tordikarbile kaane tagasi peale panin, nagu poleks midagi juhtunud. Endal nägu kreemi täis. Ma olin 3! Tolle tordiolukorra tegi julmaks, piinlikuks ja pöördumatult fataalseks asjaolu, et siis ei olnud aeg, kus iga kell sai minna poodi ja osta uus tort. See oli minu vanaema lemmiklugu. Pole nagu üldse hull lugu eks. Pole seotud isegi iseenda täiskusemise ega täiss*ttumisega. Aga vanaema võis seda rääkida nii jõululauas kui ka mu koolilõpupeol peika ees. Vanaema ei valinud publikut. Ja ta ei teinud seda pahatahtlikkusest, ta oli (ja on tegelt siiani!) lihtsalt “lahe mutt”.

Loomulikult neid lugusid oli veel… Igasuguseid. Ja ühiselt laua taga oli mul alati kerge hirm, et millise loo vanaema seekord tagataskust välja tõmbab. Aga see oli meie pere ja läbimate sõprade ring ning sel hetkel, kui vanaema neid lugusid parasjagu EI rääkinud, ei saanud neid ka terve Eesti minu kohta googeldada. Miks peaks keegi selliseid lolle lugusid minu kohta tahtma googeldada? Puberteedieas laps aga nii ratsionaalset küsimust iseendalt ei küsi.

Just paar päeva tagasi vaatasin filmi “Disconnect” (2012). “The film explores how people experience the negative sides of modern communication technology by following three stories.” Film on sellest, kuidas inimesed kogevad tänapäeva sotsiaalmeediaga kaasnevat negatiivset poolt. Film on lihtsalt suurepärane, selline, kus pärast oled justkui puuga pähe saanud. See ei jutusta instabeibede elust vms, vaid palju suurematest probleemidest. Näiteks, kuidas läbi sotsiaalmeedia ja vaid ühe juhtumi kaudu tehakse üks puberteedieas poiss koolis naerualuseks… Kuidas ema talt pärast kooli küsib, kuidas tal koolis läks (teadmata antud olukorrast), teeb talle pai, ning pärast mida poiss end oma toas üles poob. See film peaks panema kahtlema – või vähemalt mõtlema – ka need, kes säutsuvad: “Hehee, see on ju kõik vaid lihtsalt nali ja fun ja küll laps suureks saades hiljem aru saab”. 

Olgu veelkord öeldud, et ma kirjutan üleüldiselt ja ei lahka nö üheperefenomeni. Oma lastest piinliku detailsusega (rõhutan – piinliku detailsusega) blogijaid ja lihtsalt sotsiaalmeedia seinale jutukeste kirjutajaid ning piltide postitajaid on tegelikult sadu. Jah, me näeme alles aastate pärast, kuidas see kõik tollele põlvkonnale mõjunud on, ning kindlasti suhtubki praegu kasvav põlvkond sotsiaalmeediasse teistmoodi kui meie omal ajal. Seepärast ei olegi asi must-valge. Jah, täpselt nii, nagu see ei ole ainult must, ei ole see ka ainult valge. Kuid isiklikult ma ei mõista, miks peaks selle mustema poolega riskima.

Keegi ei kahtle, et see, mis pärast saab, on vanemate ja nende perede endi probleem. Aga nii, nagu kassipojad ja tibud tekitavad inimestes teatud härdust ja vajutavad hellale punktile, siis sama suudavad korda saata ka väiksed armsad lapsed.

Teisi Ebapärlikarbi blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid