Jaga:     
Uudised

VALUS ÜLESTUNNISTUS: „Mu poeg oli aastane, kui teda lõin...“

"Mul käis keset talve peast läbi mõte panna beebi matkaraja kõrvale maha ja ise põgeneda. No ja ma põgenesingi," meenutab Kristel (25) kohutavat aega oma elus. Ta palub teisi emmesid ja nende lähedasi: otsi abi, enne, kui hilja.

"Põgenesin lapsega koju, et helistada mehele ja kurta oma mõtete õudsust. Keegi ei arvanud, et ma midagi sellist päriselt ka teha suudaks, aga mina ennast enam ei usaldanud. Mu poeg oli aastane, kui ma teda lõin. Esimest ja viimast korda. Ma mäletan, et mitte tugevasti, mäletan, et olime mõlemad nii ehmunud – laps hakkas nutma ja mina läksin hüsteeriasse. Haarasin ta sülle ja jooksin vanematekoju, tee peal helistasin isale, et tegin midagi kohutavat. Isa tuli meile poolele teele vastu, võttis lapse endaga kaasa ja mina suundusin üksi nende poole. Kui isa lapsega tagasi tuli, jooksis poja kohe minu embusesse. Ja minu süda purunes otseses mõttes nagu tuhandeks killuks. Ma vihkasin ja süüdistasin ennast ning kui ma oleksin tollel hetkel üksi olnud, siis arvatavasti oleksin endalt elu võtnud.

Mäletan, kuidas ma koos lapsega elutoa põrandal nutsin ja palusin, et jumal mind aitaks. Mõistate, ma palusin jumala abi, kellesse ei usu ma mitte grammi ka. Lõpuks ma ei maganud enam üldse, klammerdusin lapse külge, värisesin magamatusest nagu haavaleht. Mu ema pakkus, et hoiab last, et saaksin lõunaund teha, kuid olin üleval korrusel voodis kõrvad kikkis ja kuulasin iga piuksu, mida poja tegi. Kui kuulsin nuttu, siis tormasin kohe alla ja krahmasin oma lapse sülle. Ma istusin ööd läbi voodil, laps rinnal ja kiikusin edasi tagasi, pisarad voolamas.

Taipasin õudusega, et kahetsen oma valikuid ja tundsin, et minult on mu elu röövitud. Ma olin juurde võtnud ligi 15 kilo ja see ei läinud imetamisega kusagile. Ma tundsin süüd, et ma mõtlesin endale, kuigi oleksin pidanud mõtlema lapsele. Ma ei tundnud haaravat armastust ega mingit ninnu-nännu tunnet. Ma tundsin end ahistatuna! Ma tõstsin beebi peale häält. Ma pidasin igasuguseid põgenemisplaane ja kujutasin end mõtetes kuskil kaunimas kohas ette. See ei ole asi, mida tahaksin meenutada, aga ma siiralt loodan, et see märk on teistele abiks, saamaks aru, mis seisus nad on. 

Mina võitsin selle haiguse.  Ma tänan avalikult ja siiralt oma meest, kes kõigest hoolimata jäi minu kõrvale, aitas mind ning armastas mingil hetkel meie mõlema eest meie poega. Ma tänan oma ema, kes siiani mulle toeks on ja aitab mul sellel alal teavitustööd teha. Ma tänan oma ämma, kes oli mulle kogu selle aja toeks, võttes beebi ööseks enda kaissu ja lasi mul magada. Ma täna oma vanaema, kes pakkus meile elamist, võttes enda kanda raske koorma ja haige lapselapse. Tänan oma isa, kes viis mu kohta, kuhu ükski vanem oma last viia ei tahaks...

Ma tänan neid inimesi, kes seda loevad ja kiirelt abi otsivad. Neid, kes seda loevad ja kellelegi teisele abi otsivad. Neile, kes seda loevad ja selle kõrvataha panevad, et nii on võimalik tunda ja teha. See on haigus. Sünnitusjärgne depressioon.

Loe uuest ajakirjast BEEBI avameelset kirjeldust sünnitusjärgsest depressioonist ja seda, kuidas sellest välja tulla.

Loe ka neid lugusid