Jaga:     
Blogid

40+ RASEDUS: "Mõnel päeval olen surmväsinud ja valudes, kardan sünnitust, kõik viib stressi."

“Ei sünnita!” on mu viimase aja põhivastus. Ema aeg-ajalt ikka küsib, et Lilli, mis sa teed, kui näeb, et pole ammu netis olnud ja siis vastangi “ei sünnita”. Ehk siis teile ka, kui huvi on – ei sünnita.

Seekord mind ei häiri need “noh?!” küsimused, Johani oodates häiris hullult, lausa vihastasin, et no küll te teada saate ja jätke mu hing rahule. Eelmine kord oli lihtsalt esimene kord, see oli minu jaoks väga eriline, aga hirmuäratav ning tahtsin seda ainult meile hoida, sest ma ei teadnud, kuidas kõik läheb või kuidas üldse millessegi suhtuda. Enda koju ka kedagi ei tahtnud, ette ei kutsunud, et olete kõik oodatud, pigem ütlesin selgelt, et keegi ei ole oodatud – mul oli vaja enda aega ja hingetõmmet, et olukorda seedida ning näha, mis see titega elu on. Seekord võtan vabamalt ja tunnen, et tore, kui uuritakse. Võib-olla seetõttu ka, et seekord, olgem ausad, ei oota ma nii õhinaga sünnitust.

Võib öelda, et olen tahtnud mitu korda blogida oma tunnetest, et jääks mingi märk, mida tunnen, aga need tunded muutuvad nii kiiresti, et ei jõua läpaka taha – ühel päeval olen nii surmväsinud ja valudes ning kardan sünnitust, kõik viib stressi. Järgmisel päeval on mega energia (või siis pool päeva on energia), et oh, kõik on äge, võiks selle ägeda tundega nüüd sünnitada, mis see ära ei ole.

Kui rääkida füüsilisest poolest, siis see tunne, et miski on nii all kui all ja kohe välja tulemas, on mul juba mitu nädalat, kuigi arvasin, et korduvsünnitajal see nii kaua ei kesta ja on kiirem minek. Nädalaid on hetkel (*vaatan äpist, sest peas ei ole) 38+4 ja eriti õudne oli praegu see, et kirjas oli: 10 days left. Oijah. Ma olen harjunud seal mitmekümnetes numbreid nägema. Ok, hakkasin kartma.

Ma ei tea ise ka, mida ma kardan! Kas ma kardan valu ja sellega hakkamasaamist? Samas, ratsionaalselt mõeldes, ma tean, et ma saan hakkama, kõik saavad ja ma juba sain ju hakkama. Pealegi, teine sünnitus, väike vahe, äkki on ikka etem, kui esimene. Siis ma kardan seda, kuidas Johan meieta vahepeal toime tuleb. Täiega kardan! Ta on kuidagi nii muutunud ja nii iseteadlik, aga samas on järsku võõrastama hakanud.

Eile tuli õde külla, kes tuleb ka lapsehoidjaks, kui sünnitama lähen ja kellega muidu nad mängivad, kõik tore. Aga eile oli Johan järsku kramplikult minu ja Jaanuse küljes, nutab ja kardab teda. Tükk aega moosisime ja kolistasime oma klotsidega, et ta üles soojeneks. Ma tean, et sellises vanuses lastel tekibki see omanditunne, kes on oma, kes mitte, keda häbeneda jne. Ja suur spurt iseloomu ja kõige muu osas. Aga seda enam hirmutab, et sellisel tundlikul ajal kaon ma paariks päevaks (loodetavasti mitte rohkemaks) ära ja tulen tagasi, uus beebi kaenlas ning Johan, kes on harjunud minu süles olema, millal iganes ta tahab, peab järsku oma kohta jagama.

Ühesõnaga, ma kardan tema pärast ka, aga see on normaalne tunne, nii palju kui enda beebigrupist lugenud olen – pole ma ainus väikelapse ema, kellel on need tunded seoses sünnitama minekuga.

Loe ägedat pereblogi ka filtrita.wordpress.com

Loe ka neid lugusid