Jaga:     
Blogid

„Kui 4-liikmeline pere 1000 euroga kuus ära ei ela, on ise lollid?“

Ma ei oska isiklikult kellegi kohta kinnitada, kas see, et “pole majanduslikult kindlustatud” on pigem vabandus, et last mitte saada või päris põhjus. Ilmselt nii ja naa.

Aga lugesin täna ühte postitust, mille kirjutas Väga Väga Naine oma blogis. Paari tunni pärast läksin lugesin ühe korra veel. Ma arvan, et kui üks ütleb, et kui kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi ikka saab (lastega vaesuses elades), ja teine ütleb, et võib-olla poleks kõige vastutustundlikum sünnitada lapsi perre, kus riivitakse seepi pesumasinasse, nuustikut ei loputata puhtaks (sest siis saab teist korda ka selle vahuga pesta) ja näpatakse avalikust tualetist koju vetsupaberit, siis mõlemil on õigus.

Õigus elada, kuidas ise tahavad.  Ühel on õigus elada mõtteviisiga, et kärbin oma vajadused selle summani, mis mul on, olgu see kas või 1000 euri viie kuu peale, ning teisel on õigus leida võimalus, kuidas saada juurde raha, et rahuldada kõik oma vajadused. Need on erinevad maailmad ja mõtteviisid. Aga kui sa tõesti ei pea iga päev krevette ja sinikarpe valgeveini kastmes sööma ja saad kaltsukast odavalt riided selga, siis lapsele breketeid sa second-handist ei osta! Ma tahaks näha, kuidas neljane perekond tolle postituses mainitud 1000 euroga kuus normaalselt ära elab.

Miinimupalk on okei?

See on põhimõtteliselt kaks lapsevanemat, kellest üks teenib miinimumpalka ja teine tsipake rohkem. Ja neil on kaks last! Kas Eestis on miinimumpalk okei? Ma ei ole mitte ühtegi inimest kuulnud seda väitmas. Absoluutselt vastupidi! Ma ei ütle, et kaks miinimumpalka saavat lapsevanemat ei tohiks mingil juhul lapsi saada. Peale selle loeb määravalt, kas elukoha eest tuleb veel lisaks üüri maksta ja kus linnas/maal üldse elatakse, kas on ka oma aed või toetavad sugulased, kellelt näiteks tasuta küttepuid saab. Lõppude lõpuks, kui seda kõike ka pole, siis see on ikkagi inimeste enda otsustada. Nende elu.

Aga osalt jääb tollest postitusest mulle tunne (jah, puhas mulje, keegi pole seal nii väitnud), et vaesuses hakkama saamise, leidlikkuse, vajaduste kärpimise oskuse eest tuleks lausa aumedal anda! Sest see, kes 1000 euroga kuus hakkama ei saa, on loll, nagu väidetud. Aga see, kes peab viis kuud kokku vaid 1000 euroga elama, ei ole?! Kodutud prükkarid, kellel üldse mingit tulu ei ole, väärivad siis täielikku eriauhinda elus hakkama saamise eest?! Nad on oma vajadused kärpinud vaid odava pudeli viinani päevas. NB!! See tundub isegi minu jaoks liig irooniline praegu.

Ei oska rohkem tahta

Vaatasin hiljuti ühte filmi, kus naine elas ühes pisikeses toas vangistuses ja tal sündis seal ka laps, nad elasid akendeta kambrikeses viis aastat. Sellel lapsel oli olemas kõik – armastav ema ja toit, mida too värdjas, kes neid seal hoidis, neile tõi. Samas ei olnud tal midagi. Ta ei teadnud, et on olemas maailm. Ta arvas, et ongi vaid see üks tuba ja teisel pool on tühjus. Või tühjusele vastupidine mass. Ta ei osanud rohkemat tahta. Tänapäeva lapsed vist oskavad. Nad on terased ja teravad ja võrdlevad. See pole põhjus, miks lastele peaks “asju ostma” või miks peaks “mitte vaene olema”. Lihtsalt nendin, et ühelt poolt ei oska lapsed päris hästi oma olukorda hinnata, kui nad just tõesti nälga ei kannata, kuid teiselt poolt saavad praegu lapsed ebavõrdsusest palju paremini aru, kui kunagi.

Inimesed, kes ei pea igapäevaselt oma vajadusi kärpima Maslow püramiidi esimesele astmele (kus on ainult vee, toidu, une ja seksuaalvajadus) ja selle kõrval ütlema, et aga meil oli kõik olemas, kõhud olid täis, saavad elada samuti tundes armastust, tühjust, viha, õnnetust, õnne, kurbust, rõõmu, loovust, sõprust jne. Ei, seda pole otseselt keegi väitnud, et nii ei ole, aga pärast selle postituse lugemist ma tahtsin seda ikkagi öelda.

Jah, on samasuguseid ja on teistsuguseid. Aga asi ei ole prioriteetides!

Teisi Ebapärlikarbi blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid