Jaga:     
Blogid

Lisatoit ajas beebi pöördesse: "Ta oli hüsteerias. See oli kõige jubedam öö üldse.“

"No nii, tuli ära see esimene reaalselt magamata öö. Okei, liialdan, võibolla 2 tundi sain kokku magada, aga siiski põhimõtteliselt magamata. Sel kohal saan kiita ainult ennast, ma olen ikka nii rumal, et ise sellise olukorra tekitasin."

Hakkasin Priidikule kaks nädalat tagasi lisatoitu pakkuma, iga päevaga suurendasin kogust kuni jõudsin juba 50 grammini. Kõik oli korras, sest toitumise lehel, mille arst meile andis, kirjutati, et viiekuune peaks lisatoitu tarbima päevas 90-150 grammi. Priidikule ei mõjunud kuidagi see 50 grammi ja elasime oma tavapärast elu nagu ikka.

Laupäeval hakkasin taas Priidikule püreed pakkuma ja vaatasin, et laseb nii ludinal ja maitseb, et ma annan siis hoopis 100 grammi ja las sööb kõhu täis. Sest varem pakutud 50 grammi ei mõjunud ju kuidagi kehvasti.

Palju õnne! See oli suurim viga.

Peale püree söömist läks ta umbes tunni aja pärast lõunaunne. Ta magas seda üli-üli kehvasti ning ärkas kõva nutuhoo peale. Rahutu magamine kestis nii terve ülejäänud päeva, aga ega ma siis mõelnud, et see lisatoidust vms.

Õhtuks muutus asi juba täiesti pööraseks. Nägin, et punnitab ja pressib, nutab ja jälle otsast peale. Tuli ööunne mineku aeg. Priidik jääb ju ise magama, aga see kord oli see mõttetu üritus. Ta oli nii hüsteerias, et pidime pallile minema. Ta ei rahunenud ka seal.

Lõpuks u 23:30 pani suurest väsimusest silma kinni, ise samal ajal vähkres ja tõmbles. Ei läinud 10 minutit ka, kui ta ärkas taas kõva nutuhoo peale. Rahulikumaks muutus asi umbes kahe ajal, aga siis ka mitte selliseks, et ta saaks voodisse panna, ta hakkas kohe nutma ja pressima. Mis meil siis muud üle jäi, kui käisime Andresega mööda palli, kuni lõpuks otsustasime, et peame magama ka ja üksteise kätt siin hoidma ei jää. Otsustasime 2 tunniste vahedega vahetuse teha.

Esimene kord oli kohe minul. Sättisin endale diivanil võimaliku mugava asendi, et juhul, kui Priidik peaks silma kinni panema, siis saan temaga diivanile külili keerata ja ehk ise korragi silma kinni panna. Ühel hetkel ta jäi natuke rahulikumaks ja mõtlesin, et ehk ma katsetan nii, et lähen temaga koos kaisus voodisse pikali. Nii ma tegingi. Panin tema jalad kronksu ja surusin vastu enda kõhtu. Sain vist 30 minutiks silma kinni, aga see oli ka kõik. Õnneks palli ta ei tahtnud, lihtsalt patsutasin peput ja kiigutasin. Kell 5 hommikul võttis Andres Priidiku endale. Sain siis esimest korda korralikult sõba silmale. Kuskil kella 6 ajal tuli pooleteiseks tunniks rahu majja ning saime kõik korra magada.

See oli jubedaim öö kogu selle viie kuu jooksul. Ja üldse kõige jubedam olukord kogu selle aja jooksul. Püree tõmbas Priidikul kõhu nii kinni ja tegi suurt valu. Vaene laps. Ma ei tea mida ma mõtlesin. Ühesõnaga, ma ei anna enam never talle ühtegi ampsu, elu lõpuni sööb piima... okok võibolla kunagi saab.

Tänaseks on asi küll märksa parem, aga number kahega ikka probleem, sest see on täiesti kõva. Andsin talle puhast ploomimehu ja pakun pidevalt vett. Loodetavasti saame asja kiiresti jonksu.

Siit õppetund, ära kiirusta ja lahmi! Oli mul vaja talle korraga nii palju sisse sööta, lihtsalt sellepärast, et talle ju maitses ja tundus, et tahab veel. Üldse mulle tundub, et ma teen kõike valesti kogu aeg. Nagu see diivanilt kukkumine, nüüd see püree. Kõik minu lohakus ja rumalus.

Värskete blogipostitustega saad ennast kursis hoida Bettyka blogis SIIN 
Instagramis leiad ta siit: betttyka

Loe ka neid lugusid