Jaga:     
Blogid

„Laps pidi hommikul tühja sussi avastama. Miks?“

Me ei suuda välja nuputada, milles on asi, aga Lenna on viimane nädal aega väga väsitavalt ja vastikult käitunud. Täna hommikul oma sussi juurde joostes, avastas ta sealt hoopis kirja.

Algas üsna nädala alguses ning lasteaiapäevadel mõtlesime, et ju on lihtsalt väsinud – säilitame rahu ja katsume üle elada.

Reede tegime puhkepäevaks, et Lenna saaks rahus neli päeva järjest lasteaiast puhata. Aga ei, käitumine läks veel hullemaks. Reedel ta röökis hüsteerias 40 minutit järjest, nii et lihtsalt värises lõpuks. Võid selle võrduma panna nende “hullude” poes röökivate lastega. Põhjuseks oli, et ta tahtis oma saia, millest ta eelnevalt loobus (kurjalt taldrik eemale lükates) ning mida enam polnud, edasi süüa.

Minu mõistus on otsas...

Mingisugune rääkimine või info edastamine oli välistatud, sest hüsteerias laps lihtsalt ei kuula. Tegelikult “Minu mõistus on otsas!” raamat väidab sama, et kui lapsel on juba jonnituur peal, siis kahjuks kuidagi sekkuda ei saa, kui vaid lihtsalt kõrval olla. Lohutasime end sellega, et äkki elas välja lasteaias kogunenud pinged. Õhtul otsustasin trenni minna pead tuulutama ja hiljem oli juba enesetunne hea, seniks kuni koju jõudsin ja see ving ja kisa edasi läks. Magamapanek oli korralik katsumus ning naeran juba isegi endamisi, et igakord emb-kumb, kes Lenna juurest saabub, ohkab raskelt, istub ja lihtsalt on vait.

Me oleme Lennat juba pikalt ette valmistanud, et päkapikud käivad salaja luurel ning vaatavad, kuidas lapsed käituvad ning kui ollakse tublid, siis võib punase mütsiga mehike midagi sussi sisse poetada. Rääkisime ka, et päkapikud hakkavad käima, kui sussid välja saab pandud, ehk siis kui eile kaunistasime kodu, siis hommikul on midagi oodata.

Otsustasime Lennale laupäeval palju tähelepanu pöörata ning käisime mõlemad temaga kordamööda väljas. Hullasime, sõidutasime sahaga, tegime lumeingleid, vaatasime täiskuud ja tähti ning ehitasime lumest maja. Päeva jooksul oli mitmeid breakdown’e ning lihtsalt üks hetk jookseb kõik kokku ja oled sellest pidevast karjumisest juba nii tüdinud. Võitlused ja korduvad läbirääkimised selle üle, miks ei tohiks multikaid palju vaadata ning miks peab soolast toitu sööma ja miks on igaks päevaks ainult üks hea asi ette nähtud, mitte 10. Kuna meie oleme üsna kindlad oma sõnades, siis pärast iga eitavat vastust võite ise mõelda, kuidas ta end väljendas.

Kiri sussis

Magamaminekust ei hakkagi pikemalt rääkima, kui et kui kellegi laps veel paljalt mööda elamist ringi jookseb ja kisab ning asju laiali loobib, siis tead, et sa pole ainuke! Või kui pärast muinasjutu lugemist leiab laps, et kena oleks voodis püsti tõusta ja kiljuma hakata, arvestades, et Nora sai just kõrval toas magama pandud. No igatahes otsustasime olla need jubedad vanemad, kes hommikul lapsele seletama peavad, miks teiste pereliikmete sussides on midagi toredat või head ning tema omas mitte.

On küll vastik tunne ja kerged süümepiinad ning tegelikult on kurb näha lapse pettunud nägu. Samas, kuidas see väike laps siis veel õppima peaks? Kas ta peakski leidma sealt sussist midagi head, mis annaks talle sõnumi, et okei, tegid küll pahandust, aga pole hullu.. järgmise korrani!?  Ühtlasi ei usu ma ka seda juttu, et nii väike laps ei saa ju aru, miks ta ilma jäi. Lenna saab väga hästi aru, ta oskab seoseid luua ja selgitusi mõista.

Täna hommikul oma sussi juurde joostes, avastas ta sealt hoopis kirja, mille Erik talle ette luges ja siis nad rääkisid ning küsimuse peale, kas ta saab aru, miks päkapikk täna ei käinud, vastas ta ilusti ausalt, et Lenna tegi eile palju pahandust. Tundus, et jõudis kohale ja esimesele advendile lähme rõõmsalt vastu!

Teisi postitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid