Jaga:     
Blogid

Jõulud ei peaks tekitama masendust üha tühjeneva rahakoti üle

Minuga on nii, et suuri ja kalleid kingitusi mina detsembris ei saa. Mulle kaasa tundma ei pea, kuna ma ei tunne neist ka otseselt puudust. Päkapikud käivad meie peres vaid koolipoisil, kelle jaoks see on iga-aastane "parim aeg ever". Tema enda sõnadega öelduna.

Advendikalender on ka meie peres vaid laste pärusmaa. Sellega on sel aastal ka paras ooper, kuna õigeks päevaks unustasime me kalendri osta. Nüüd on juba teine detsember ja meie poiss on ikka ilma kalendrita. #aastaema.

Lubasin talle, et täna lähme koos poodi ja valime välja. Tema tahaks muidugi Lego kalendrit, kus siis saab igal hommikul uue lego set'i, aga kuna need maksavad nii 50-euro ringis, siis ilmselgelt ta seda ei saa. Ma lubasin tal enda kogutud taskuraha eest selle osta, kuid ei olnud tal ka selle vastu huvi. Täna käisime siis otsimas ja reaalselt tundub, et ei tehta enam neid advendikalendreid. Nii niru valik oli.

Kingitustest ja kinkimisest

Minu jaoks on jõulud pigem selline maagiline aeg, kus rõhk on emotsioonidel, mitte asjadel. Minu jaoks ei ole kingitused nii olulised. Muidugi ajaksin ma ilmselt muud juttu, kui ma oleksin 20-aastane vastarmunud lasteta noor edukas naine.

Praegu olen ma aga kahe lapsega abielunaine, kellel on pere peale majandamiseks üks ühine eelarve. See tähendab seda, et minu raha on ka abikaasa raha ja vastupidi. Ma ju näen, kuhu jõulude ajal meie raha läheb ja ma ei tuleks selle pealegi, et veel lisaks endale midagi ülikallist nõuda, kui rahaline olukord niigi tavakuudest kehvem on. Meie peres saavad lapsed valida ühe suure ja kalli kingituse jõuludeks ja sünnipäevaks. Kallis = 50-100 eurot. Oleneb sellest, kui praktilise asjaga on tegu. Kui soovitakse Lego või Nerf püssi, siis ilmselgelt on piiriks 50, kui aga näiteks uut telefoni või miskit sellist, siis on piir natukene hägusam.

Jõulud peaks olema rõõmu ja rahu ja emotsioonide aeg, mitte masendus üha lahjeneva rahakotisisu üle.

Oma ema ja õega me harilikult leppime enne kokku, kas teeme üldse midagi või ei. Sel aastal on plaanis sümboolsed kingitused täiskasvanutele. A'la "oh, see küünal on nii sinulik" stiilis kingitused. Lastele teeme korralikud kingid. Abikaasa vanemad ja õed-vennad on otsustanud teha teatud summa väärtuses igale perele. Sinna läheb juba arvestatavam kogus raha. Lohutatakse sellega, et saad ju vastu ka sama summa eest kingitusi. Noh, siis oleks võinud ju selle kinkimise äragi jätta ja igaüks ise endale miskit ostnud.

Selles suhtes, et kingisoovid on väga konkreetsed. Kuna meie perel suuri kingiootusi ei olnud, siis oli tükk tegemist, et midagi kingisoovide nimekirja panna. Nüüd mõtlen, et mul tegelikult pole neidki asju vaja, mis soovitud said.

Eks tuleb need jõulud üle elada ja katsuda rahalisest masendusest üle olla.
Kuhu ma jõuda tahan oma jutuga on see, et kingituste tegemine ei tohiks olla koorem või kohustus. Keegi ei tohiks ennast pahasti tunda, kui ta midagi ei kingi või kingituseks ei saa.

Nautigem jõulukuud!

Teisi Mariliisi blogipostitusi saate lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid