Jaga:     
Blogid

Mis juhtus pärast 8-kuuse beebi suulae operatsiooni?

Kui Mia pärast viimast operatsiooni meile tagasi toodi, siis oli tema hea tuju ja söögiisu meile suureks üllatuseks. Ja nii nagu ma arvasin, saime juba järgmisel päeval haiglast välja.

See imeline paranemine jätkus veel koduski. Mia ei näidanud välja mingit märki valust ega ebamugavusest. Pigem tundus, et tal oli kohe hästi mugav toitu sisse lahmida, sest enam ei kippunud see ju ninakanalitesse minema. Hommikupuder maitses paremini kui iial varem.

Me Ivoga mõlemad märkasime, et Mial nii vaimne kui füüsiline areng tegid pärast operatsiooni väga järsu tõusu.

Näiteks hakkas ta kiiremini liikuma, täpsemini reageerima, meie liigutusi järgi matkima, oma nime peale pead keerama, ise meid kallistama, mida ta varem ei teinud. Ja viimase nädala jooksul on hakanud lisaks püstitõusmisele veel toe najal sammusid harjutama. Ahjaa! – ta üritab nüüd ka lauludele kaasa laulda, või noh, ümiseda (nii neile, mida mina laulan, kui neile, mida raadiost kuuleb).

Võib-olla on see kõik lihtsalt väga hästi ajastatud arenguetapp, aga me Ivoga viskasime juba teisel päeval pärast haiglat nalja, et vist puudutati opi käigus kogemata mingeid ajusagaraid kah.

Seda, et Miale enam üldse piim ei maitse, ei osanud ma esialgu kuidagi operatsiooni süüks panna. Kohe pärast opist ärkamist sõi ta ju üllatavalt hästi. Ja justnimelt piima. Seda ka terve järgneva päeva jooksul. Aga kohe pärast kojujõudmist ei olnud piim enam söödavate toitude nimekirjas. Esimesel päeval suutsime talle terve päeva jooksul läbi kisa ja visklemise sisse suruda kuskil 50 ml piima, mis on tavaliselt kolmandik tema ÜHEST söögikorrast.

Eks me siis söötsimegi kõike muud kui piima – putru, püreed, jogurtit, kohupiima. Isegi näputoitu sai edukalt proovitud! Ma ükskord varem kirjutasin, et Mial jäi iga tükitoidu proovimise peale hingamine seisma, aga nüüd sõi edukalt oma käte vahelt melonit, banaani, brokolit, suvikõrvitsat, juustukuubikuid… Aga nii kui pudelit nägi, tõmbus keha pingesse. Proovisime piima toita isegi lusikaga, nagu haiglas, aga ikka ei meeldinud. Hakkasin juba alla andma ja mõtisklesin, et mis võib küll juhtuda 8-kuuse beebiga, kes sööb ainult toitu ja joob vett peale, aga piimast keeldub…

Kuni eilseni, kui läksime kirurgi juurde opijärgsesse kontrolli. Rääkisin, et meil on taastumine nii hästi läinud ja söögiisu on super. Mainisin mokaotsast, et „aga vot piim ei maitse enam“, mispeale sain teada, et päris paljudel pidavat pärast suulae saamist see „piimasoolikas“ mõneks ajaks puhkusele minema. Arst lohutas, et tavaliselt hakkavad lapsed mõne aja pärast jälle sama isukalt piima jooma.

Ehheh – nagu äravahetatud laps, pani Mia eile pärast arsti juurest koju saabumist nahka terve pudelitäie piima ja nõudis juurdegi! Ka täna on piimaisu sama suur, nagu varem. Uskumatu, sest veel mõni päev tagasi olin ma kindel, et sellest lapsest enam piimajoojat ei saa.

Kirurg mainis muuhulgas, et mingi osa Mia suulaest vajab veel jälgimist. Ühe koha peal pidi mingi kiht suulaest puudu olema, aga arsti sõnul pidavat see mõnikord ise kinni kasvama. Seega, peame umbes kuu aja pärast minema uuesti Mia suud näitama.

Ehk siis selgub, kas suulae korrigeerimiseks on lähiajal vaja veel üht operatsiooni.

Mia seiklustel saad silma peal hoida Mairiks blogis: mairika.wordpress.com

Loe ka neid lugusid