Jaga:     
Blogid

37. RASEDUSNÄDAL: Ärkasin hommikul sellise valu peale, et ei saanud hingatagi!

Dokumenteerin natuke enda ja võib-olla teiste jaoks, et mis tunne on olla 37+4 rase.

3-4 päeva olen täiesti kutu olnud ja nii kutu, et Johani ajal see kohe kindlasti nii ei olnud. Kui oli see, et öösiti ei maganud, siis nüüd paar päeva on vastupidi – ma võin Johani mänguhoos või telekas karjub nurgas, mis iganes toimub, lihtsalt minutipealt magama vajuda, sest uni on nii suur.

Valud on täiesti kummalised. Paar päeva tagasi ärkasin hommikul sellise valu peale, et ei saanud hingatagi – valu on selgelt täiesti selle alumise kondi peal, puusades ja seljas, iga lapse liigutus tekitas seda kordades juurde ja alates sellest ajast ongi nii valus, et keerata-pöörata ei saa, kõnnin jalad harkis ettevaatlikult läbi selle valu, südame ajas lausa pahaks. Eile õhtul oli tunne, et vist lähen potti kallistama – täiesti halb oli olla.

Aga see käib hooti tegelikult, mingi hetk on päris ok, nagu praegu (st lahjem valu ja iiveldus) ja nagu üleeile, kui käisin arstil, selline täitsa talutav. Arvasin, et ju laps oli halvas asendis, surus kuskile, aga tõesti, see tuleb muudkui tagasi, aina hullemini. Eile oli ikka … õudus. Mul on endiselt tuba sassis, kuidagi teen radu sisse, aga seda, et tahaks põhjalikku koristust, kummutis asju sorteerida veidi, kappe koristada, köögiasju koristada, no ei saa!

See saamatus ajab mind nii närvi ja paneb nii ahistama, et kohutav! Johaniga mängimine on selline, et ma lükkan jalaga mänguasja, sest ei saa enam põrandale temaga kauaks istuma minna, trallitada ei saa. Tema kantseldamine üldse, et kui võtab mingi keelatud asja või ilmtingimata vaja mööda kappi hakata üles ronima, no ei saa nii kiiresti reageerida.

Ja söögi tegemine! Ma ei suuda seista nii kaua, et süüa teha, sest põlvist võtab see valu nõrgaks. Ja siis, kui olen viis minutit seisnud, mingit potti käes hoidnud, hakkab see paanika ja ahastus, pisarad voolama, et krt mu laps võib nälga jääda, sest ema ei näinud ette, et ta invaliidistub ja pole Johani süü. Ma lähen nii närvi lihtsalt, ma ei ole see inimene, kes on saamatu nagu mingi .. saamatu. Ja ma olen füüsiliselt nii piiratud hetkel, et lõpuks nutan iga päev mingi aja, sest laine lööb pea kohal kokku ja silme eest must, et koristada ei saa, süüa teha ei saa, Jaanus peab tööd tegema, Johan on kuidagi ka siin oma aega veetmas, kõik on nii ligadi-logadi. Ma ei saa lapsehoidjatki sünnituse ajaks kutsuda, sest piinlik sellisesse segadusse kedagi kutsuda. Täiesti nõrkenud öääääää tunne!

Ehk siis selline seis, mida dokumenteerida tahtsin, sest äkki, kui ma kunagi peaksin kolmanda lapse saama ja tuleb sama seis, saan lohutada, et varsti on sünnitus ja peale seda hakkas kõik hästi minema, ma tõesti tahaks loota, et see nii on. Vähemalt suudan end füüsiliselt liigutada.

Loe ägedat pereblogi ka filtrita.wordpress.com

Loe ka neid lugusid