Jaga:     
Blogid

"See, mis juhtus oli nii jube! Tundsin ennast maailma kõige halvema emana."

Ma tükk aega mõtlesin, kas kirjutada sellest või mitte, aga otsustasin siiski, sest kindlasti on paljud emad samas olukorras olnud. Üldiselt sellest ei räägita, tuntakse suurt süütunnet ja kardetakse hukkamõistu.

Priidik kukkus eile diivanilt maha põrandale. Jumal tänatud, et põrandal oli vaip ja kukkumise kõrgus ei olnud suur, aga ikkagi. Ma olen koguaeg nii kartnud seda ja pilku peal hoidnud, et ta jumala pärast kuskilt alla ei kukuks, aga see juhtus murdosa sekundiga.

Kõigele sellele järgnes Priidiku täiesti hüsteeriline nutt. Võtsin lapse ruttu sülle, kussutasin ja palusin jumalat, et kõik korras oleks. Ma värisesin üle keha, pisarad voolasid, ma nii kartsin. Aah...seda tunnet ei saa kirjeldada.

Ei läinud kaua, kui Priidik juba maha rahunes. Otsaees oli väike muhuke, aga see on tänaseks kadunud. Andres helistas igaks juhuks ka perearstile, et millisel juhul arsti juurde pöörduma peaks ning meile öeldi, et kui märkame, et laps on loid või oksendab, siis peaks kontrolli tulema.

Õnneks oli Priidikuga kõik korras ning mõne aja pärast ta juba naeratas ja oli täiesti tavaline, kuigi pool päeva oli näha, et ta on rahutu ja et ta ikka ehmatas korralikult. Õnneks oli see õnnelik õnnetust ning piirdus ehmatusega, aga kunagi ei või teada. Palun tõesti, hoidke oma pisikesi, ärge jätke neid järelvalveta, sest beebi võib ühtäkki järsku võtta kogu oma jõu ja ennast ühe lükkega kust iganes maha keerata.
Mina olen igaljuhul edaspidi hoolsam ja targem, sest kes teab kas teine kord (ptui, ptui, ptui) läheb nii hästi.

Teisi postitusi saad lugeda Bettyka blogist: www.bettyka.ee

Loe ka neid lugusid