Jaga:     
Pere | Isale

Lapsepuhkusel isa: „See on vist mingi vimka, et seadustes nimetatakse lapsega kodusolekut puhkuseks?“

Harjumaal elav Tauri Hütt jäi pere­konsiiliumi otsusel isapuhkusele, kui Arabella oli aasta ja kaks kuud vana. Ema Triinu tundis siis, et vajab puhkust – ka osakonna juhina tööl käimine on puhkus; kes on lapsega kodus olnud, mõistab!

Jurist Tauri aga oli valmis ametitööst aja maha võtma, et tütrekesega rohkem kvaliteetaega veeta. Mitte et ta varem poleks lapsega ajaveetmisesse panustanud. Triinu ei hoia Taurit kiites sõnu kokku. “Issi on tütrega alati tegelenud, talle laulnud, kitarri mänginud, mõmmide ja kiisudega mänginud. Kui vaja, Arabellaga ka kell 4.50 ärganud, et emme saaks magada. Temaga jalutanud, haiget last kussutanud,” loetleb naine. “Mähkmevahetus on issi kodusolekul tema rida olnud. Ka ujumas on lapsega algusest peale käinud isa.”

Isa-tütre kiindumusest annab aimu seegi, et kui Arabella päris pisike oli ja issi vahel kaugel tööl viibis, oli tütar öösiti mõnikord nii rahutu, et ainsana aitas issi dressipluusi kaissu võtmine! Niisiis mingit võõristust isa vanemapuhkusele jäämine ühelegi pereliikmele kaasa ei toonud.

Puhkusest asi kaugel

Paari üllatuse osaliseks sai Tauri küll. “Pärast esimest kuud kodus oli selge – lingvistid on seadustesse sisse lasknud pettekujutelma loova keelelise apsu või taotlusliku vimka. Sest lapsega koju jäämine ei ole mingi lapsehoolduspuhkus, vaid pigem lapsehooldus­teenistus,” räägib Tauri, kuid märgib, et teenistus muidugi selle sõna parimas mõttes – veedad ju aega ikkagi oma maailma kõige armsama lapsega!

Puhkusest on asi küll kaugel. “Olin valmis selleks, et laps tahab palju tähelepanu, kuid seda kulub ikka kordi rohkem, kui oskasin ette kujutada. Mul oli lapsehooldusteenistusse jäädes pikk nimekiri n-ö oma asjadest, mida tahtsin kodus olles korda saata,” muigab Tauri. “Kolme kuu jooksul suutsin sealt teostada kõigest kolm väikest asja.”

Tauri kirjeldab, et esimesel lapsega kodus oldud nädalal oli tal tohutult energiat, kuid mida aeg edasi, seda enam tekkis väike unevõlg, sest ka öösel tegeles tütrega issi. “Unevõla vastu aitab suurepäraselt 20minutine keskpäevane uinak. Kui olen Arabella magama pannud ja beebimonitori töökorras kindel, lasen akna­katted alla ja olen viie minutiga uinunud. 20 minutit hiljem kella peale ärgates pakatan energiast ning kohe ongi ju vaja hakata süüa tegema!”

Kodune köögipool

Lapsega koduseks jäämine tähendas sedagi, et Tauri võttis enda kanda kogu köögipoole. See oli tema ja Triinu kokkulepe, et mees saaks ikka täiel nahal tunda, mida tähendab olla “sada protsenti kodune”.

“Kõige stressitekitavam oli, mida perele lõunaks ja õhtuks süüa teha. Meie peres peab alati saama suppi, sest see on Arabella lemmik,” tunnistab kodune isa. “Igatahes võtsin toitude valimise süsteemselt ette ja panin kirja kõik söögid, mida tegin ja millisest kokaraamatust retsept pärineb. Nii tekkis valik toite, mida sai hakata kopeerima ühest nädalast teise, menüüroogade järjekorda muutes.”

Teise koduse kuu lõpuks hakkasid Triinu laste­ga sõbrannad juba Taurile helistama, et uurida, mida ta süüa teeb, kui endal olid ideed otsas.

Vankriuinak ja karastav suplus

Koduse isa päev algas hiljemalt 6.30. Võimalusel vedeletakse kogu perega veel natuke voodis või müratakse. Siis sätib emme end tööpäevaks valmis, samal ajal kui issi putru keedab (mitme­viljapuder kliidega, maitsestatud tera soola ja agaavi­siirupiga, serveerituna Arabellale koos jääkuubikuga, mida talle meeldib pudrukausis taga ajada!). Arabella üritab samal ajal järje­pidevalt ema matkida – käib ringi, vatipadi käes, ja ­tupsutab nägu.

Hommikust süüakse kõik koos ja pärast seda saadetakse emme kallide ja musidega tööle. Siis algab isa-tütre aeg! Kell kümme teevad Tauri ja Arabella pikad õuetiirud kodukandi looduses, vahepeal käivad toas söömas ja keskpäeval viib isa tütre vankriga õue magama. Une tulekuks kuulab tütar meelel­di lätlaste ja liivlaste rahvalaulu “Puhu tuul ja tõuka paati”.

Kui Arabella on vankris suikunud, seab noor isa sammud kodu lähedal asuva jõe poole ja teeb sõltumata aastaajast karastava supluse. “See annab meeletu energiasüsti!” kiidab ta. Lõuna ajal võib Arabella magada kuni kolm tundi ja siis jõuab isa vahel toidutegemise kõrvalt ka mõne oma asja ära ajada, kasvõi e-kirjadele vastata.

Iga päev vaatavad isa ja tütar koos palju raamatuid, mida Arabella ise riiulist valib. “Uhke tunne on küll, kui ta mõistab juba enne pooleteiseaastaseks saamist raamatust enamiku asjade nimetusi,” ei hoia isa kiitusega kokku.

Noores peres pole juba aastaid telekat. Tänu sellele pole üleliigset taustamüra, mis segab lapse keskendumist ja arengut, usub Tauri. Selle asemel vaatavad isa-tütar raamatuid, kuulavad plaate, laulavad ja aeg-ajalt mängib issi kitarri. “Muusika aitab lapse arengule ja rääkimis­oskusele kindlasti kaasa. Ja lapsega peab pidevalt rääkima, igal hetkel ja kõigest, mida sa teed – see vallandab tema keelepaelad varakult.”

Isade sünergia

Isa ja tütre üks lemmiktegevusi on aga basseinis käimine. Tauri kiidab, et Pelgulinna sünnitus­maja perekeskuses on eraldi isade ja laste ujumis­ajad koos treeneriga. Siis on riietus­ruumides ainult isad lastega ja keegi ei pea end ebamugavalt tundma. Ujuma mahub kuus isa ja kuus last. Et sinna pääseda, tuleb iga kuu 20. kuupäeval punkt kell 20 olla valmis internetis koha broneerimise eest võitlema. Ja Tauri võitleb, sest seal on äge käia.

“Ujumistundides tekib isade vahel sünergia. Ja mõnikord, mis seal salata, tunnen kergendust, nähes, et saan mõnes olukorras oma lapsega paremini hakkama. Või vastupidi, õpin sellest, kuidas mõni kogenenum isa tegutseb,” räägib mees, kes käib nüüd Arabellaga lisaks Pelgu­linnas laste ja isade võimlemises

Alates sellest, kui Tauri jäi lapsehooldus­teenistusse, on ta käinud tütrega iga päev ka poes ja vajadusel perearsti juures. “Enamasti kõik naisterahvad naeratavad, kui liigun lapsega kahekesi,” muigab Tauri.

Hoolitsus lähendab

Tauri möönab, et kahetsusväärselt palju on peresid, kus laste kasvatamine on vaid naiste rida. “Mul on sellise peremudeli puhul kahju kõigist osapooltest. Esiteks emast, kes viiakse tihti äärmuslikku väsimusseisundisse, kust pole kaugel ka sünnitusjärgne depressioon. Teiseks lapsest, kes tegelikult ju tahab tunda isa lähedust selle läbi, et isa tema eest hoolitseb. Kolmandaks isast, kes jääb ilma fantastilisest ajast oma lapse elus – ajast, kui laps areneb kõige kiiremini.”

Tauri oma tuttavate ringist teisi peresid ei tea, kus isa oleks jäänud koju ja ema läinud tööle. Pigem ollakse kõik koos kodus, sest isad ei julge lapsega päev läbi kahekesi olla.

“Samas paljud värsked lapsevanemad meie tutvuskonnas on lubanud, et mingiks ajaks võtab isa pikema puhkuse, et lapse arengusse panustada,” jutustab Tauri. “Ma ei ole päris kindel, kas peaksime võtma eeskuju Rootsist ja isadele teatud aja kodusolekuks kohustuslikuks tegema, kuid kindlasti on juba täna riigi sekkumisetagi tunda, et isad tahavad lastega tegelda. Kas ka ühiskond toetab isasid astuma raha­teenija rollist aktiivsesse lapsearendaja rolli?”

Loe ka neid lugusid