Jaga:     
Blogid

„See, et ma tahan oma aega, ei tähenda, et ma ei hooliks oma lapsest!“

Nii kui ema julgeb kodust korra jala välja tõsta ilma lapseta, siis oleks ta justkui halb ema, kes oma lapsest ei hooli ja peaks tundma, et oled jubeda patuga hakkama saanud.

Aina rohkem kipun ma lugema, nagu emadel poleks õigust oma ajale. Mul on selline tunne, et see kõik on tulnud valehäbist, mida kindlasti tunda ei tohiks. 

Mina käisin esimest korda ilma lapseta väljas, kui Priidik oli kahekuune. Läksin tüdrukutega välja, vanalinna istuma. Eks ma esimene kord välja minnes muretsesin ikka, aga kindlasti mitte üleliia, sest ma usaldan enda kaaslast 101%. Ma ei arva, et kui ma lapse pärast ei muretse PIISAVALT, siis mul on ükskõik.

Peale seda esimest korda nägin, et poisid saavad väga hästi hakkama, Priidik on täitsa issikas ning polnud tal mingisugust probleemi. Peale seda korda ei muretsenud ma enam üldse. Jah, ma ikka alati uurin Andreselt, et kuidas neil läheb, aga mitte sellepärast, et ma muretseks kas nad hakkama saavad. Tol ajal polnud Priidik enam rinnalaps. Ta sai küll pumbatud rinnapiima nii palju, kui mul tuli, aga tissi konkreetselt ta ei saanud. Räägin seda seetõttu, et mul on tunne, et rinnalapsega on natuke keerulisem. Laps tahab emmet ja seda sooja rinda ja see pudel võib ühtäkki traumeeriv olla vms.

Ma olen eelnevalt rääkinud, et meil on Andresega ära jaotatud "oma aeg" ja meil toimib niiviisi väga hästi. Ma ei kujutaks ettegi, kui ma enda aega ei saaks. Mul/meil on seda aega väga vaja, sest olgem ausad, päevad läbi tegeleda lapsega on üpriski väsitav ja kui sa päevast-päeva ainult selle sees elad, siis võid lihtsalt ükspäev hulluks minna. Oma aeg aitab mul ennast "laadida" ja igakord olen ma tagasi koju tulles palju rõõmsam, nagu uus energia tuleks peale.

Osad emad ütlevad, et neil on oma lapsega nii suur side, et nad lihtsalt ei suuda. No ju siis minul pole? Ei ole ju nii... Aga ma saan aru, et on palju ka neid emasi, kes ongi loodud nö koduperenaisteks ja ehk neil polegi muud vaja. Mina nii ei suudaks. Ma olen noor inimene ja ennast maha matma ma sellepärast ei hakka. Ma olen alati hästi tegus ja aktiivne inimene olnud, ma lihtsalt ei suudaks selline koduemme olla ja lapsega siia nelja seina vahele ennast naelutada. Aga see, et ma tahan oma aega, ei tähenda ju seda, et mind poleks lapse jaoks olemas, see ei tee minust rongaema. Mina olen Priidiku jaoks A-L-A-T-I olemas. Mängime, naerame, lollitame, käime koos igal pool nii palju, kui võimalik jne.

Mulle on jäänud mulje, et kogu seda juttu, et emadel pole okei väljas käia, räägivad just need emad, kes ise mingil põhjusel ei saa seda "oma aega" ja siis elavad ennast välja, kui näevad teisi emasid oma asjadega tegelemas vms. Samamoodi räägivad seda juttu ka inimesed, kellel endal pole lapsi.
Kui mina esimest korda tüdrukutega välja läksin, siis ma kuulsin siit-sealt kommentaare, et see pole okei, alles ta sünnitas, ta on ju ema. Mis mõttes? Kus need emad siis käima peavad? Ahjaa õigus, nad ei tohigi kuskil käia (ilma lapseta).

Selle kõige juures ei tohi ka unustada enda kaaslast. Meie oleme küll Andresega arutanud, et kui Priidik juba vanem on, siis kavatseme nädalas üheks õhtuks võtta hoidja ja pühendada aega meile kahele. Käia kinos, söömas või kus iganes. Kas see kas siis nüüd tähendab, et me ei armasta oma last?

Oma arvamust saad avaldada Bettyka blogis siin: bettykablog.blogspot.com.ee

Loe ka neid lugusid