Jaga:     
Pere | Lapsevanemaks oleku kunst

„Ma ei mäleta lapsepõlvest ühtegi korda, kui mu isa oleks midagi otsustanud.“ (5)

“Mine küsi ema käest!” Kui ma saaksin raha iga korra eest, kui ma olen seda fraasi oma elu jooksul kuulnud, omaksin ma saart koos puhkusekuurordiga, mille nimeks oleks “MIND EI HUVITA”.

Hommikul, kui olin valmis kodust lahkuma, võttis minu kolmeaastane  laualt mandariini ja viis selle oma isale. Olin hõivatud oma viimaste asjade kotti panemisega, valmis ütlema “Head aega” ja uksest välja astuma, kui ma kuulsin abikaasat ütlemas: “Mine küsi ema käest”.

Kui ma oleksin olnud köögis, oleks see olnud normaalne, aga ma ei olnud. Ma olin kaugel köögist, riides ja teel tööle!

Lapsepõlve peale mõeldes, ei mäleta ma mitte ühtegi korda, kui mu isa oleks midagi otsustanud. Mind suunati alati ema jutule. Kui teda ei olnud kodus, tuli mul talle helistada. Kui ta ei olnud saadaval ja tegu ei olnud kiireloomulise asjaga, tuli mul oodata kuni ta koju jõudis. Kui ta ei olnud saadaval ja tegu oli kiireloomulise küsimusega (a’la “Isa, kas ma võin rattaga Sally juurde sõita? Mu sõbrad ootavad väljas.”), võis mu isa kõheldes anda mulle loa minna, aga vaid ühel tingimusel, kui ma küsin emalt üle nii ruttu, kui mul õnnestub ta kätte saada.

Ema oli see, kes kogu sõud juhtis ja graafikuid tegi. Ta korraldas erinevaid kohtumisi nagu näiteks, arsti juurde minek, looma arsti vastuvõtt, ortodontide kohtumised, hambaarsti juurde minek, juuksur, silmakontroll jne.

Ta tuli toime erinevate üritustega: konverentsid, võrkpallivõistlused, korvpallimängud, pesapallimängud, kõne pidamised, muusika üritused, bändi ja koorikontserdid, ujumistunnid, tantsukursused, spordilaagrid, teemapäevad, väljasõidud, tantsimised, vaheaja üritused.

Ta tuli toime perekonna juhtimisega. Pesupesemine ja kokkupanek, einete planeerimine, koristamine, kõikide kappide täitmine riiete ja jalanõudega, mis sobisid, kappide täitmine kõige tervislikemate toitudega ja veendudes, et me oleksime nii õnnelikud, kui võimalik.

Ja kõige tipuks, oli tal täiskohaga töö.

Ma ei saa kunagi ütelda, et ta oleks seda lauset kuuldes kuidagi tagasi tõmbunud, nii nagu seda mina teen. Ta pani selle välja nägema nagu midagi lihtsat ja loomulikku. Ma olen kindel, et mitmed emad on seda teinud ja teevad senimaani. Kuid mina ei ole üks nendest emadest.

Miks isad nii agaralt seda lauset kasutavad? Mis on nende kavatsused? Kas need on ka head? Kas nad üldse annavad endale aru? Kas me peaksime olema meelitatud? Kas me peaksime olema solvunud? Kas see on meie süü? Kas neid on ka nii kasvatatud?

Allikas: www.scarymommy.com

5 kommentaari

A
aga  /   18:04, 28. nov 2017
võib-olla oli su ema lihtsalt "mina tean paremini,,kuidas asjad käivad"-tüüpi? või kritiseeris isa otsuseid tagantjärele? ka see annab niisuguse tulemuse.
J
John  /   22:15, 28. nov 2017
Tavaliselt nii ongi. Ja tõesti ei viitsi vaielda, kuidas õigem.
H
haha  /   12:09, 29. nov 2017
Isa oli psühholoogiliselt nii ära tambitud, et ei julgenud abikaasa heakskiiduta midagi otsustada ja siis tagantjärele saab veel tütrelt ka etteheiteid.
U
uuu  /   16:57, 29. nov 2017
miks peab naisega kaklema, kui tahab kõike teha siis teegu.... ärgu ütlema tulgu et pean kõik ise tegema.
/
/  /   20:47, 29. nov 2017
Arvan sama,et kui üks naine tahab olla nii tubli ja kõigega hakkama saada,siis andku tuld! Mees lihtsalt loobub otsustamast,sest naine teab ju kõike paremini.Aga kokkuvõttes ei ole selle eluga rahul see mees ega ka see üliagar naine.

Loe ka neid lugusid