Jaga:     
Blogid

Teismeline rase: „Ema ja vanaema olid kindlad, et peaksin abordi tegema.“

"Kindlasti ärge kahelge, kas last alles jätta, nad on süütud hinged, kes teevad elu õnnelikuks. Ärge alluge pereliikmete survele aborti teha ja mõelge, mis teid õnnelikuks teeb," soovitab Angelika, kes jäi oma esimest last ootama kõigest 15aastaselt.

Kuidas reageeris su pere sellele, et last ootad?

Ema ja vanaema olid selle poolt, et aborti teeksin ja isa ja õe reaktsiooni ma enam ei mäleta. Isa loomulikult ei oodanud seda, aga ka ei käskinud aborti teha vaid hoidis teemast kõrvale. Vanaema selle eest oli täiesti kindel, et abort tuleb teha ja ema samuti selle poolt. Lõpuks leppisid kõik sellega, mis ise otsustanud olin, eks natuke ikka ette heideti aga elasin üle.

Kuidas mees ja tema pere olukorra omaks võtsid?

Kuna laps polnud planeeritud, siis üllatas see meid kõiki. Samas ei tekkinud kordagi mõtet aborti teha. Mehega hakkasime kohe uurima ka abiellumise võimalusi. Mehe pere reaktsiooni ma ei tea, sest teavitasin ainult mehe õde, et kuule, et triip on nii õrnalt, et kas siis ikka on positiivne. Ülejäänu said vanemad teada mehelt ja tema õelt. Keegi igatahes halvasti ei reageerinud.

Mis tundeid rasedusest teada saamine sinus endas tekitas?

Olin imestunud ja väga õnnelik. Alguses mõtlesin rohkem sünnitusele, siis kuidas perele öelda, aga lõpuks loksus kõik paika. Samuti oli mul väga hea ämmaemand, kes valmistas mind igat moodi ette ja lõpuks oli kõige ees hirm kadunud. Ainus, millele edaspidi mõtlesin oli see, et lapsega oleks kõik hästi ja ta sünniks tervena.

Kas raseduse ajal oli ka midagi sellist, mida sa kartsid või mille ees hirm oli?

Väike hirm sünnitamise ees. Pole ju midagi karta.

Kuidas te materiaalselt hakkama saite?

Kuna mees käib tööl ja kui tööd on siis teenib hästi, seega raskusi polnud. Ja kui oligi raske, oli alati keegi, kes aitas. Õnneks neid olukordasid pole eriti olnud.

Kuidas peale sünnitust lapsega hakkama saite? Kas oli kergem, kui arvasite või pigem raskem?

Kergem kui arvasin, polnud seal rasket midagi. Kartsin pepu pesemist, sest väiksel beebil on oluline sel ajal pead toetada. Kuna ma olen aga ise väga väikest kasvu, siis seda oli mul raske teha. Sellega aitas esialgu mees kuni ise hakkama sain. Samas mees kartis lapsel riideid vahetada kuna ei julgenud teda pöörata ega keerata.

Millised on olnud teie kõige suuremad rõõmud ja hirmud lapse kasvatamise juures?

Suurim rõõm on lapse kasvamine ja arenemine, tema naer ja rõõm ja loomulikult koos veedetud aeg. Hirmudeks ainult haigused.

Sa ootad praegu oma teist last. Kas räägiksid neist hirmudest ja tunnetest mis sind hetkel valdavad?

Hirm, et mind hakatakse taas kritiseerima, et ma pole kooli jõudnud lõpetada. Et äkki hakkavad mu pereliikmed mind tõrjuma. Neid hirme, millest ma rääkida ei taha, on aga veel.

Kes on sulle olnud kõige suuremaks toeks nii raseduse kui lapsega?

Abikaasa.

Kas on midagi sellist, mida sooviksid öelda teistele noortele emadele?

Kindlasti ärge kahelge last alles jätta, nad on süütud hinged, kes teevad elu õnnelikuks. Ärge alluge pereliikmete ütlustele aborti teha ja mõelge, mis teid õnnelikuks teeb. Mina olen õnnelik selle üle mul on 1a9k poeg ja ma ei kahetse, et ma oma pere ei kuulanud. Kokkuvõttes kasvatate last teie mitte teie ema ja isa. Olge julged.

Teisi Kadi-Liisi blogipostitust saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid