Jaga:     
Blogid

„Valud on nii suured, ei saa voodisse ega sealt püsti, kõndides on jalad täiesti harkis.“

See aeg on käes, mil mõtlen, et iga hetk lähen sünnitama, midagi teha ei oska, lihtsalt ootan. Mind teevad ärevaks beebigrupi igapäevased postitused, kus keegi jälle sünnitas, nädalaid umbes 37 ja juba minek, samas ma mäletan, et Johani oodates oli ka lõpus koguaeg see tunne, et kohe minek, ikka läks 10 päeva veel üle tähtajagi.

Aga siis mõtlen, et mul on ju teine rasedus, äkki see lõpu vindumine koos kõikvõimalike valudega ei kesta nii kaua… ja ongi siis minek. Ühesõnaga, muud ma ei tee, kui arutlen selle üle, millal ma sünnitan ja võin öelda, et ma ei ole valmis minema, ma nagu … ei viitsi! Ma tahan lihtsalt olla ja magada. Kus see nestimise ehk pesapunumise tunne nüüd on? Oli kuskil keset rasedust ära ja kõik.

2 päeva on minu lihtsalt olemine tähendanud seda, et olen peaaegu voodihaige – miski seal all on vist muutunud küll, sest valud on nii suured, ei saa voodisse ega sealt püsti, kõndides on jalad täiesti harkis ja nii aegluubis läbi valu kui vähegi saab. Ma loodan, et see on kõigest üks periood ja homme on parem, sest kui ma peaksin niimoodi tuiama tähtajani ja veel kauem, siis on täitsa jama. Jaanuse töö ka kannatab seeläbi, kuna Johan on nii tema poiss, kui veel võimalik, sest ma olen see väeti rase.

Magamisega on ka nüüdseks nagu kolmandale trimestrile või viimasele raseduskuule omane – uni tuleb kell 6 hommikul, vahel pool 7. Päriselt. See on jube! Kui ma ka lähen umbes südaööl voodisse, ühtegi uinakut päeval pole teinud, siis laman voodis terve selle aja, silmad pärani, peas miljon mõtet ja peamised mõtted on need, et jeerum, milline ajaraisk, sest siis on nii palju energiat ja tahaks igasuguseid asju teha. Sellistel puhkudel igatsen esimese lapse ootust – hommikul ja päeval magad palju tahad, mitte ei ärka ega hakka putru keetma sellise näoga, et mis uni, ei, mul küll und pole, nii äge hommik ja kõik on rõõmsad, Johan, onju? Jeee! Samal ajal sisimas mõtled, et ok, ma nüüd kukun ära, kus on kõige turvalisem maanduda.

Sünnitusjutt ka, nagu ikka. Ärge palun öelge, et teist sünnitada on kergem ja kiirem, sest siis ma ju loodan jälle, et lähen ja hingan lapse välja, nagu ma esimese puhul arvasin. Ma olen see, kes tahab maksimaalselt, isegi liialdatult kuulda, kui jube ka teine sünnitus oli, mul on vaja arvestada kõige hullemaga, siis ma ei ole üllatunud. See, kui ma mõtlen, et peaks olema kergem, aga endiselt krambitan seal end pooleks, siis ma lähen vihaseks, aga valu on nii suur, et sõnad ka välja ei tule, et õiendada kellegi kallal “miks te mulle ei öelnud?!?!?”.

Johanit sünnitades tuli küll see tunne vahepeal, et mis valust siin räägitakse, mis päevade valust, mis krdi jama mulle on aetud?!  Aga olgu, naised, kehad, lapsed, sünnitused on erinevad ja minul oli ikka nii valus! Mingit uu’d polnud vaja, õigemini ma ei suutnud seda teha, alguses ainult. Tagantjärele mõtlengi, et kuna valude vahed olid väikesed, laps oli väga suur, siis ma ei jõudnud end vist kokku võtta ja muudkui üllatusin, et kas nii valus ongi, see on ju … maailma muutev, piinakambri teema või midagi nii raputavat, miks sellest rohkem ei räägita. Oleks keegi mulle enne sünnitust sellest rääkinud, ega ma ei oleks suutnud seda ette ikka kujutada nii, et ega siin kedagi süüdistada ka ei saa. Ja mõni ütleb, et mis vahet sel on, see tuleb ju niikuinii. On küll vahe! Siis ma oskan end paremini lainele häälestada, mitte kaotsis olla, et appi, see on liiga hull. Ega lapsed niikuinii tegemata ei jää, sest sünnitus on valus, minul vähemalt ei jää.

Loe ägedat pereblogi ka https://filtrita.wordpress.com/

Loe ka neid lugusid