Jaga:     
Blogid

Täna oli tütrel teine operatsioon – ta sai endale suulae! See, mis järgnes, oli täiesti ootamatu!

Hommikul, kümme minutit enne seitset käivitasin auto ja võtsin suuna Mustamäele, Lastehaiglasse. Jõudsin kohale kiiremini, kui olin arvestanud, sest kellaaeg oli nii varajane, et hommikune liiklus polnud veel aktiveerunud – pooled fooridestki vilkusid alles kollast tuld.

Kohale jõudes mõtisklesin, kas ma nii vara üldse majja sissegi saan, aga õnneks olid uksed juba lahti. Toppisin oma jope ja saapad kotti, sest garderoob oli veel suletud ja suundusin juba tuttavale, viiendale korrusele – kirurgiaosakonda. Hiilisin tasakesi palatisse. Tuba oli pime ja mu kallid alles magasid magusasti.

Äratasin nad tasakesi muside ja paidega üles. Mial oli mind nähes nii hea meel, et uni oli sekunditega pühitud. Operatsioonini oli jäänud veel tund aega, aga sagimine algas natuke varem. Kõigepealt läksime uurima, mis kaalunumber Mia paberitesse kirja sai, sest Ivo mainis eile, et kuulis, nagu oleks Mia kaalunumbriks saadud 3600 grammi. See on ju vastsündinu kaal! Oligi vale number kirjutatud.

Õige kaalunumber on oluline narkoosi tegemisel vajalike ainete doseerimiseks. Ma teadsin seda, sellepärast ütlesingi juba õhtul Ivole, et me peame seda kindlasti hommikul kontrollima. Ei taha mõeldagi, kui laps saaks kaks korda väiksema koguse uinutit ja valuvaigistit…

Varsti tuli ka anestesioloog ise meiega rääkima. Kirjeldas, kuidas ja mida lapsele enne operatsiooni tehakse. Mainisime talle ka seda kaalunumbri eksitust, aga ta ütles, et selline asi oleks talle endale ka kindlasti silma jäänud. Kindlasti on ta oma töös väga hoolas, aga oma süda on ikka rahulikum, kui ise ka tead, et selline viga on juba enne avastamist ära parandatud.

See ootamine…

Kui Mia voodiga minema sõidutati, ei paistnud ta üldsegi õnnetu, et teda emme-issi juurest ära viidi, paistis hoopis põnevil olevat. Seekord ei olnud ka meie ise nii murelikud nagu eelmisel korral. Ootamise ajal käisime vahepeal poes, jõime kohvi, mina isegi pikutasin natuke.

Sel korral läks operatsioonisaalis rutem – umbes kahe tunni pärast tuli kirurg ütlema, et tema on töö lõpetanud. Kuigi Mial oli suulagi väga ulatuslikult puudu ja kirurg polnud varem kindel, mitmes osas ta suulae ehitada saab, oli arst otsustanud siiski terve suulae korraga ära opereerida. Küll mainis ta, et tõenäoliselt tuleb suulae puhul veel üks korrigeeriv operatsioon teha. Ta mainis veelkord, et kuna operatsioon oli ulatuslik, siis lapsele oli see kindlasti traumeeriv ja on täna tõenäoliselt väga häiritud ja tujukas. Jah, lapsele pidi see tavaliselt olema hullem, kui esimese operatsiooni puhul. Olen ka paljude teiste suulõhedega laste vanematelt kuulnud, et teise operatsiooni järgne aeg pidavat olema tunduvalt raskem.

Läks veel poolteist tundi enne, kui Mia opisaalist intensiivi toodi. Nad peavad seal ootama lapse täieliku ärkamiseni enne, kui võivad ta ära saata, sest peavad kindlad olema, et laps suudab narkoosist ärgates iseseisvalt hingata – operatsiooni ajal hingab lapse eest hingamisaparaat.

See, mis järgnes, oli täiesti ootamatu!

Voodist vaatas vastu meie unine, aga igati rõõmus ja mänguhuviline lapsuke. Ei näinud mina kuskil suuri valusid, paanikat ega hirmu.

Ainuke asi, mis võrreldes eelmise korraga oli hullem, oli veri. Esimesele operatsioonile võtsin ma kaasa palju tumedaid riideid, et vereplekid välja ei paistaks, aga verd tuli vaid üks näpuotsa suurune täpike. Seekord oli aga voodilina verine ja poole päeva möödudes oli Mia seljas olev punane haiglapluus eest märg.

Kui eelmisel korral ei suutnud Mia esimese päeva jooksul suurt midagi süüa, siis seekord tahtis kohe süüa rohkemgi kui arst esialgu anda lubas. Siiani on söönud suurepäraselt – täpselt sama hea isuga, nagu koduski. Kuna me tassist joomist veel nii selgeks ei suutnud õpetada, et ta sealt rõõmuga terve toidukorra jagu piima tahaks ära juua, siis oleme täna toitnud lusika abil. Niimoodi sööb praegu väga edukalt. Muid toitusid tohib alles homme pakkuma hakata, aga usun, et Mia ootab juba pikisilmi oma lemmiktoitu – hommikuputru. Seda eelistaks ta piimale iga kell.

Kuna Mial polnud tõesti mitte midagi häda ja oli rõõmus ja rõõsa, siis juba tund pärast intensiivi saabumist paigutati ta ümber meie palatisse. Esialgu paigaldati vaid hingamise ja pulsi jälgimise monitor, aga kuna Mial oli igav ja tahtsime juba mängutuppa mängima minna, siis varsti lubati see ka ära võtta.

Nüüd on juba päris kindel, et homme on kojuminek!

Mia seiklustel saad silma peal hoida Mairiks blogis: mairika.wordpress.com

Loe ka neid lugusid