Jaga:     
Blogid

"Meie kodus on kord ja üsna kindlad reeglid."

"Ma arvan, et lapsevanemaks saades mõtleb pea igaüks, kuidas olla just oma lastele hea vanem," kirjutab Laura oma blogis. "Tõele au andes, siis sellist ühest "head vanemat" ju polegi olemas. Ikka on kõigil oma head ja vead ning see ongi tegelikult see, mille läbi me õpime ja areneme."

Mulle meeldib, et me Erikuga oleme küllaltki sarnastest, samas täiesti erinevatest perekondadest pärit ning olles mõlemad teineteise perekondade paremate ja kehvemate pooltega tutvunud, teame me täpselt, mida oma kodus näha tahame, mida mitte.

Üks asi, mida minu peres pole olnud, kuid Eriku perest oleme kaasa võtnud, on läheduse ja tunnete näitamine. Seda eriliselt laste peal. Ma küll ei tea, kuidas teistel koduseinte vahel on, kuid meie peres on väga palju hellust, kallistusi ja musitamist. See kõik on Erikult tulnud ning õnneks olen ma selle hästi omastanud ja mul tuleb see lastega väga lihtsalt ja loomulikult välja. Meil on kodus isegi omad naljad "Lenna, kas sa tead, mis järgneb sellele, kui sa pahandust teed? Sellele järgneb paragrahv 264 – tuhat musi!".

Inimesed nagu me ikka, proovime lapsi paika panna hea ja halvaga, kuid elu on õpetanud, et reeglina on mõjusam see heaga variant. Me püüame lastele hästi palju aega võtta ja just sellepärast, et nad tunneks end turvaliselt ja armastatuna. Ma ei pea siin silmas mingeid väljaskäike, vaid tavalist kodus olemist.

Me veedame väga väga palju aega nendega mängutoas või kaasame Lennat muudesse kodustesse tegevustesse. Igal õhtul me räägime Lennaga, kuidas kellegi päev on läinud ning mis päeva jooksul kõige rohkem ja vähem teha meeldis. Ta küsib meilt samu küsimusi vastu. Eks ikka tuleb päeva jooksul ette hetki, kus kannatus on katkemas ja tahaks kuidagi ruttu mõne asjaga ühele poole saada, kuid tegelikult tuleks mõista, et laps on laps ja sellel liigsel kiirustamisel ei ole laias laastus mingit pointi. Minu puhul on see veidi keeruline, sest olen oma lapsepõlve kodust kaasa saanud selle, et kõik võiks organiseeritud ja võimalikult ruttu ära tehtud. Eks siinkohal proovingi rohkem õppida sellist go with the flow ja vabamat olekut.

Meie kodus on kord. See vist tuleb väga tugevalt minu lapsepõlvekodust ning Erik on sellega kuidagi harjunud ning meile kõigile sobib see hästi. Igaüks hoolitseb selle eest, et kodu oleks korras ning hoitud. Samuti ei luba me kodus karjuda või voodis hüpata (millest viimast Lenna näiteks vanaema juures aktiivselt praktiseerib.. kuid kuna igas majapidamises oma reeglid, siis olgu nii).

Näiteks söögilauas on meil üsna kindlad reeglid – söögiaeg on söömiseks, enne soolane – siis magus, me ei matsuta ega lollita toiduga, me ei kemple ega vaidle toidu üle. Lõunal õue või õhtul magama minnes, teeme me kodu alati nii korda, et tulles või ärgates oleks hea olla. Näiteks Norat lõunaunne pannes, ütlen Lennale alati, et tee oma viimased toimetused ning siis lähme õue. Kui Nora magab ja ma Lennat mängutoast kutsuma lähen, on ta toa täiesti korda teinud. Isegi mängunoad – kahvlid samasse kohta asetanud, kus ta need võttis.

Norast on veel vara rääkida, aga üleüldse on Lenna kuidagi mõistlik. Muidugi ta katsetab piire nagu lapsed ikka, kuid üldiselt hoiab ta väga hästi oma riideid, mänguasju, üldse asju kodus. Viimati hakkas ta näiteks mängutuppa sisenedes nutma, sest Nora oli seal umbes täpselt minutiga kaose tekitanud ning Lenna oli ahastuses "miks minu mängutoas kõik nii sassis on?". Selles suhtes me hoiame kindlasti seda joont ka edasi. Oleks kena oma kodu austada ning olla õnnelik selle üle, et see üldse olemas on. Erik vahel vaatab mind pika silmaga, aga ma üldiselt räägin tõesti juba 3-aastasele, et mõnel teisel lapsel polegi kodu/vanemaid/süüa/riideid/mänguasju, seega pole ilus viriseda selle üle, mis olemas on.

Usun, et iga vanem tahab pakkuda oma lapsele seda kindlustunnet, et ta võib igal hetkel sinu poole pöörduda, kui selleks tarvidus tuleb. Tulevikus soovin ma olla oma teismelistele kindlasti selline ema nagu minu ema oli mulle. Ma ei tahaks oma lapsi keelata, vaid neid mõtlema panna. Mind pandi lapsepõlvekodus ja teismelisena väga palju mõtlema, just selle üle, et ma ise vastutan oma tegude eest. Muidugi pole see lihtne ning kuskilt jookseb õhkõrn piir, et päris nii lihtsalt ka ei lähe, kuid üldiselt õpib iga vanem  aastate jooksul oma lapsi tundma, nii et otsustada on ehk lihtsam.

Ütlen ausalt, et minu vanemad ei kontrollinud mitte kunagi minu hindeid. Jah, aasta lõpus vaadati tunnistust, aga sellist absurdset näpuga järje pidamist teismeeas kindlasti polnud. Mäletan, et mu emal olid ekooli paroolid, aga ta pole seal reaalselt mitte kunagi käinud, sest mina olin see, kes seda kasutas. Olgugi, et vahel kuritarvitasin ning kirjutasin rõõmsalt ema nime alt tundidest vabastusi ning veetsin selle aja hoopis Eriku juures, kuid siiski olid mul hinded alati korras, sest ma tegin seda kõike ainult enda heaks.

Ma tahaksin oma lastesse suhtuda samamoodi, püüda neid tõesõna usaldada ning rääkida nendega palju oma kogemustest ja läbitehtust. Ma ei ole naiivne ja saan väga hästi aru, et kui pubekas juba peal, siis mingisugune keelamine ja näpuga järje ajamine tavapäraselt ei mõju. Jah, see mõjub ehk kuni 13 – 14  – aastaseni, kuid üldiselt 15 – aastane noor inimene ei ole enam mingisugune laps, vaid täiesti isemõtlev noor täiskasvanu.

Tean, et tüdrukute puhul tuleb kindlasti igasuguseid katsetusi meikimise, soengute ja kõige muu näol ette. Ma ise olen seda meelt, et proovigu ja katsetagu ning leidku oma tee. Ühelt noorelt inimeselt ei saa seda võimalust ära võtta. Õnneks olen ma veel nii noor, et mäletan hästi, kuidas leiti ikka viis teha seda, mida hing tahtis.. küll väikeste mööndustega, aga ikkagi. Lõppude lõpuks tegemata ei jää miski.

Lühidalt on meie jaoks oluline pakkuda lastele turvatunnet, lähedust ja usaldust.. õpetada neid hoidma ja armastama oma kodu ning arvestama oma lähedastega ning lasta neil areneda, väikeste suunamistega, omasoodu.

Teisi postitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid