Jaga:     
Teismeline

Jätke mind rahule. Ma ei taha kooli minna!

Mida teha, kui seni igati tubli teismeline hakkab koolist viilima? Kindlasti tuleb probleemil sarvist haarata kohe, muidu võib halvemal juhul ees oodata mitmeaastane võitlus.

Kaks aastat tagasi läks Marleen (17) üheksan­dasse klassi. Sinnani oli kõik olnud kenasti: neljaline tüdruk, vahel mõned kolmed. Samal sügisel jäi ­Marleen puukborrelioosi ja nii kehvasti, et diagnoosini jõuti alles paari kuu pärast. “Ta oli täiesti jõuetu! Helistas koolist, et emme, ma olen WCs, ei tea, kas jõuan klassi minna. Ma ei jõua pastakatki käes hoida,” räägib Marleeni ema Riina (44). “Kõndis kodus ringi nagu saja-aastane, hoidis seintest kinni.”

Haiguse tõttu oli Marleeni kooliskäimine kolm kuud lünklik. Samasse sügisesse jäid ka suured elumuutused – tüdruku vanemad läksid lahku ja isa kolis kodust ära. Lisaks põhikooli lõpuklassiga kaasnev pinge ja tundlik vanus – Marleen oli augustis saanud 14.

Ema startis igal hommikul varakult tööle ning Marleen pidi üksi üles ärkama ja kooli minema – kool asub kodust üle tee. Aina rohkem tuli aga ette päevi, mil tüdruk koduuksest välja ei jõudnudki.

“Kogu ta olek hakkas muutuma ning borrelioosi järel hiilis platsi depressioon. Esialgu ei tahtnud ta eakaaslastega välja minna, siis selgus, et tal polegi nagu sõbrannasid. Seejärel muutus keeruliseks koolihommikutel voodist välja tulek ja enda päevaks käima saamine. Lõpuks läks tegutsemine üleüldse järjest vaeva­lisemaks, kuni ta ei suutnud nädalaid enam toast õuegi minna.”

Tuli ette perioode, kui tüdruk väsis suhtlemast ja lukustas end oma tuppa. “Ikka päevadeks! Ma ei näinudki teda! Käis ainult öösiti vetsus ja vett võtmas või midagi söömas. Temaga kontakti saada polnud võimalik,” kirjeldab Riina ahastama ajavat perioodi.

Uus lootuskiir

Kuna Marleen oli õppimises tugevalt maha jäänud, hakkas pere suhtlema kooli tugisüsteemiga. “Need rääkisid nagu masinad, et tüdrukul tuleb end kokku võtta. Tuleb jaksata ja jõuda! Kuid ise nägin, et inimene ei suuda voodistki välja tulla, rääkimata tohutu materjali järele õppimisest,” meenutab ema. “Nii võtsime kevade eel vastu otsuse, et see klass jääb lõpetamata ja Marleen läheb järgmisel aastal uuesti oma kooli üheksandasse klassi.”

Kevadel oli Marleen viimaks nõus ka psühhiaatri ja psühholoogi­ juurde minema. Kuna suvi oli tulekul, otsustati, et antidepressan­te pole vaja, ehk saab ilma hakkama. “Suvi möödus­ kenasti. Marleen oli teistega suheldes südamlik ja abivalmis. Võõrad ei saanud arugi, et meil on suur mure. Suvel võtsime­ koos hoogu, et sügisel taas härjal sarvist kinni haarata. Lootsime, et nüüd läheb kenasti. Tühiasi, et üks aasta jäi vahele,” oli Riina optimistlik.

Uut õppeaastat alustas Marleen taas oma koolis üheksandas klassis, aga koos sügisega hiilis paraku ligi ka suvel taandunud depressioon. “Ta oli omadega ikka nii untsus, ei kohanenud uues klassis ning asjad hakkasid jälle viltu vedama,” kirjeldab ema. Enne jõule kirjutas psühhiaater välja antidepressandid.

Jätkusid ka oma tuppa lukustamised. Kõige ärevam olukord tekkis, kui Marleenilt tema toa võti ära võeti. Siis lukustas ta end korterisse. Kui lukuabi teel oli, tegi tüdruk korteriukse siiski lahti, aga sulges end seejärel oma tuppa, pani ukse ette tooli ja ladus sellele raamatud kuni lingini.

“Täielik vaikus! Ja see vaikus kestis nädal aega,” kirjeldab ema. “Ma kuulsin, et ta on toas, vahepeal liigub, kuulab muusikat, öösiti sööb. Aga mitte mingit vastust. Kui nädal hakkas täis saama, kirjutasin talle Facebookis, et kui homme hommikul meiega pannkooke sööma ei tule, kutsun oma suured ja tugevad vennad, kes toa ukse maha löövad. Siis tuli ta välja. Ise mõtlesin, et täitsa õudne, kui peaksingi sõna pidama ja kodu lõhkuma hakkama…”

Peresuhted on olulised

Riina meenutab seda kõike, pisarad silmas. “Mure oli nii suur. Samas tundsin end abituna, sest ei teadnud, kuidas peaksin vanemana käituma. Millal nõuda Marleenilt enese kokkuvõtmist ning kustmaalt järele anda?” küsib ema. “Muidugi püüdsin omalt poolt igal tingimusel olemas olla ja toetada.”

Lõpuks vedas teine õppeaasta samuti viltu. “Kevadeks olime jälle seisus, kus Marleen üldse koolis ei käinud. Püüdsin siis kevadel talle kohustusi tekitada, mis sunniks teda kellaaja peale välja minema, nii hakkas ta mu sõbranna last hoidma. Suvel utsitasin ta õpilasmalevasse, kus ta sai uusi sõpru. Ja käisime Viljandi folgil, kus ta leidis endale esimese kuti, kellega on siiani koos,” räägib ema, kuidas ta ei lasknud tütrel tuppa jääda.

Sellest sügisest tegi pere uue katse ja nüüd käib Marleen kodu lähedal, kuid uues väikses koolis, taas üheksandas klassis. “Tundub, et seekord saab ta klassikaaslastega hästi läbi. Ta enesehinnang, enesetunne ja pealehakkamine on kõvasti paranenud. Võibolla on ta nüüd ka vanuselt küpsem ja isa ärakolimine enam nii ei kriibi,” rõõmustab ema, kes tunneb pärast kaks aastat kestnud kriisi lõpuks ometi kergendust.

Depressioon on tõsine haigus

Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige, psühholoog Karmen Maikalu sõnab, et teismelise depressiooni tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. “Teismelised oma impulsiivsuses ja haavatavuses võivad lootusetuna näivast maailmapildist ajenda­tuna teha äärmuslikke samme, seetõttu on oluline panna tähele ohu märke. Eriti tõsiselt tuleb võtta enesevigastamist ja suitsidaalset käitu­mist, seal­hulgas suitsiidist rääkimist,” hoiatab Maikalu.

Psühholoog kiidab Marleeni ema, kes oli järjepidev tüdrukule abi otsides. “Kui üks lähenemine ei aidanud, proovis teist ja lõpuks hakkas ühiste jõupingutuste tulemusel olukord paranema.”

Karmen Maikalu lisab ka, et pärast lahutust on äärmiselt oluline, et lapsel säiliks pidev kontakt mõlema vanemaga. “Selle puudumine võib olla kriitiline faktor lapse toimetulekul depressiooniga. Kuigi Marleeni loos langes mitu asja kokku, on oluline märkida, et teismeliste depressiooni tekkes ja ravis on väga oluline koht toimivatel ja lähedastel peresuhetel ning sellel toetusel, mida teismelised saavad lihastelt vanematelt.”

KUIDAS AIDATA DEPRESSIOONIS TEISMELIST?

Ole lapse jaoks olemas – kuula, ürita mõista.
Pöördu spetsialisti – koolipsühholoogi, perearsti, lastepsühhiaatri poole.
Pane tähele ohu märke – enesevigastuslik või suitsi­daalne käitumine, püsiv kurvameelsus või pidev agressiivsus, koolist puudumine, keskendumis- ja õpiraskused, alkoholi või narkootikumide kuri­tarvitamine, arvutisõltuvus, psühhosomaatilised sümptomid (haigused, millele arstid ei leia põhjust).
Ja pea meeles: ära unusta ka iseenda vajadusi!

Puudumisel mitu põhjust

Probleemi laiemalt vaadates tõdeb Karmen Maikalu, et koolitõrke tekkel võib olla muidki põhjusi. “Õppimisse võib auk tekkida pikaajalise haiguse tõttu. Kuid auk ja vastumeelsus kooli suhtes võivad tekkida ka sellest, et õppekava nõudmised käivad lapsele üle jõu. Ka vanemate liiga suured ootused ning pidev kõrgetele tulemustele orienteeritus võivad õppimise suhtes trotsi tekitada.”

Sageli tekib vastumeelsus kooli minna siis, kui lapsel on kaaslastega kehvad suhted. Mõnikord piisab koolitõrke tekkeks sellest, et laps läks sõbraga tülli. Äärmuslikul juhul võib tegu olla süstemaatilise kiusamisega. Võib ka juhtuda, et suhted on sassis mõne õpetajaga.

Psühholoog Karmen Maikalu sõnul on aina rohkem neidki lapsi, kes on arvutisõltuvuses, öö läbi üleval ja hommikul ei jaksa kooli minna. “Ja mõnikord on lapse koolitõrge hoopis sügavama pereprobleemi väljendus. Alkohol või vägivald peres, vanemate endi pingelised suhted, lapsevanema depressioon… See kõik mõjutab last ja tema käitumist ning siin ei aita, kui lapsele sõrme viibutada “sa pead koolis käima!”, vaid tuleb kogu perekonna kriisiga tegeleda.”

Märka ja ole olemas!

Psühholoogi sõnul ei oska paljud teismelised, kel kooli suhtes tõrge, konkreetset põhjust välja tuua. Laps väidab lihtsalt, et tunneb end halvasti või talle ei meeldi koolis. “Siis tuleb vanemal olla hästi kannatlik, kasutada peegeldavat kuulamist ja ümbersõnastamist, et aidata lapsel sügavamale enda sisse vaadata,” soovitab Maikalu ja rõhutab: “Kindlasti ei tohi jätta last murega üksi. Laps – kuigi juba teismeline – vajab vanema abi ja toetust probleemi lahendamisel.”

Kuidas siis rääkida lapsega, kes on hakanud enda algatusel koolist puuduma? “Lapsevanemal tuleks esmalt üritada end tagasi hoida. Mitte kurjustada, käsutada (“marss kooli ja jutul lõpp”), ähvardada (“kui sa koolis käima ei hakka, võtan sult telefoni ära”), hoiatada (“niimoodi sa küll tulevikus head töökohta ei saa”), moraali lugeda (“seadus nõuab koolis käimist, see on sinu kohus”), naeruvääristada (“sina oskad ka igast pisiasjast probleemi tekitada”) või muud taolist,” loetleb psühholoog.

“Jah, ma saan aru, et selle peale küsitakse: aga mida siis üldse öelda või teha võib? Kõige olulisem on järjekindlalt lapsega rääkida ja teda kuulata, et jõuda selleni, mis on koolitõrke põhjus. On vaja, et laps julgeks oma muredest vanemale rääkida. Seega kõige olulisem, mida vanem saab teha, on hoida lapsega usalduslikku suhet,” tõdeb Karmen Maikalu.

Kui omavahelised jutud viimaks õnnestuvad, saab juba aidata teismelist edasi, suheldes tema klassi­juhataja ning vajadusel ka koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogiga, et arutada, millised on lapse võimalused koolis.

MIDA TEHA, KUI TEISMELINE EI TAHA KOOLI MINNA?

Psühholoog Karmen Maikalu soovitab:

Kõige tähtsam on jääda ise rahulikuks. Ole lapsele toeks ja püüa selgitada välja põhjus. Kurjustamine ja ähvardamine kindlasti ei aita.
Võta ühendust klassijuhatajaga, vajadusel arutage olukorda koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogiga. Igas maakonnas on ka Rajaleidja keskus, mis pakub lapsevanematele ja pedagoogidele kooliküsimustes abi.
Pöördu psühholoogi või pereterapeudi poole, kes aitab teismelisel oma tundeid mõista.
Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid