Jaga:     
Ajajoon | 16 aastat

Noored vanemad koolipingis

Kalli ja musi tehtud ning ilusat päeva soovitud, ulatab noor naine pisut vastupunniva põnni naeratavale hoidjatädile. “Suure vahetunni ajal tulen siis söötma,” hõikab ta veel lävel. Viie minuti pärast astub ta sisse koolimaja uksest nagu iga teine. Istub klassis, ragistab integraale ja murrab pead, kas täna küsitakse või mitte. Korraks uitab mõte veel põnni juurde – kas ta jäi nutma või mängib juba teistega. Siis haaravad võrrandid kogu tähelepanu.

Umbes selline näeb välja tavaline hommik Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus kolm aastat tagasi avati noorte emade klass. Praegu õpib seal üheksa ema ja üks isa.

Noorelt emaks: kool pooleli?

Demograafid kurdavad, et naised lükkavad esiklapse sündi aina edasi. Selle kõrval jääb tähelepanuta, et 15–19aastaste tütarlaste seas on Eestis sünnitajaid ligi kolm korda rohkem kui Soomes. Nii sarnaneb Eesti Suurbritannia ja USAga, kus teismeliste rasedus on kuulutatud üheks peamiseks rahvatervise probleemiks. Miks?

Uuringud näitavad seost teismeliste rasestumise, pikaajalise vaesuse, madalapalgalise töö ja sotsiaalse tõrjutuse vahel. Varakult emaks saanud jätavad kergemini kooli pooleli, ent nii kahaneb võimalus leida tasuvamat tööd ning kindlustada lapsele parem elu.

Põhjused on ilmselged. Ühekorraga tuleb kohaneda teismeea muutuste ning ka uute rollidega: õppida, kuidas olla ema, elukaaslane, töötaja. Tõsi, kooli võib lõpetada ka seal, kus see pooleli jäi, juhul kui on toetav pere. Aga kui seda pole või on noor kasvanud lastekodus? Emapalga lõppedes pole siis kedagi, kes aitaks või kelle hoolde saaks lapse jätta.

MTÜ Caritas on pikka aega toetanud noori sünnitajaid ja uurinud, millist abi nad kõige rohkem vajavad. Vastused on sellised:
• koduste ja sõprade emotsionaalset tuge,
• majandusabi,
• usaldusväärset lapsehoidu,
• teadmisi laste kasvatamisest.

2006. aastal võeti Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHKsse) õppima kaks noort ema. 2007. aastal avati Eestis seni ainsana tegutsev noorte emade klass, kus üldaineid õpitakse koos teistega. Eraldi tunnid on psühholoogias, emakeeles ja pedagoogikas. Midagi sarnast pole isegi Soomes.

Rasked algused: igaühel oma lugu

VHK koolimaja hubastes ruumides on rõske ilma ja lörtsi eest hea varjuda. Ootan, millal Miikaeli Ühenduse direktoril Ingrid Meistril koosolek lõpeb, et uurida lähemalt, kuidas noored naised siia õppima on sattunud.
“Põhitingimuseks oligi kindel soov ja tahe õppida,” selgitab Meister ning räägib, et igaühel on oma lugu: algus küll konarlik, aga lõpp sageli helgem. Ingrid Meister meenutab tüdrukut, kes elas kooli õpilaskodus. Lapse isa osutus vägivaldseks. Elu viis noore ema kokku toreda noormehega, kelle pere ta omaks võttis.

Kooli ajal sündis veel üks laps, kuid ema lõpetas gümnaasiumi kiitusega ning õpib praegu kõrgkoolis. Või neiu lastekodust, kes üritas lõpetada põhikooli. “Üksi nutva beebiga väikeses toas ta toime ei tulnud. Ent noor hing igatseb ju hellust, ta alustas uut suhet ning jäi uuesti rasedaks.

Laste eest hoolt kanda ta ei suutnud ega osanud, peagi olid nemadki teel lastekodusse. Tänu tugiisikutele muutus tüdruku elu aga sedavõrd, et nüüd elab ta taas koos lastega ja ehk lõpetab kunagi põhikooligi,” loodab Meister.

Vahel juhtub ka, et koolil tuleb noore naise ja vanemate suhteid siluda. Nii sai üks noor neiu lapse vanemate meelest vale noormehega ja suhe tütrega katkestati. Pärast mitmeid jutuajamisi tüdruku emaga on side taastunud. Need on vaid kolm lugu paljudest.

Igapäevahool: lastehoid ja raha

Kuni kestab emapalk, saab kuidagi hakkama. Aga edasi? “Meil õpib ka last kasvatav orb. Kas ta peaks kooli pooleli jätma ja tööle minema?” küsib Meister. Praegu maksab kool Miikaeli Ühenduse kaudu abi vajavatele emadele stipendiumi, et nad saaksid õppida. Meister unistab, et kui noor esitab tõendi, et õpib korralikult VHK päevakoolis, võiks linnaosavalitsus anda talle tugiraha, mis aitaks ta järje peale. Seni on hädast välja aidanud annetajad. Ja mõnigi õpetaja on pakkunud peavarju.

Rahaga on alati segadust. Nii langesid ootamatult ära summad, mis olid plaanitud lastehoiu ruumide remondiks. Ent töid oli juba alustatud, tüdrukud kooli vastu võetud. “Kuidas ma vaatan neile silma ja ütlen, et asi jääb katki?” küsib Meister. Tänu lahketele annetajatele ruumid siiski remonditi ja leiti ka raha hoidjate palgaks.

“Kui saame noort raskel hetkel aidata, hoiame riigi raha kokku tulevikus,” räägib Meister ettepoole mõeldes. Ta soovib tüdrukuid julgustada, et nad tegid sünnitades õige otsuse – valisid elu. Siin õppides nad vaid kinnitavad, et tahavad muuta nii enda kui oma laste tulevikku.

Annetajatest nimetab Meister ka tuluõhtu korraldanud Tallinna Saksa Gümnaasiumi. “See oli väga suur üritus, mille tulu märkimisväärne. Lausa südantliigutav oli aga õpilaste soov aidata. Ürituse korraldas koolis külalisõpetajana töötav Karin Saksamaalt. Seal on sellised üritused tavapärased, meil veel mitte. Aga õpilased tulid südamega kaasa. Ma ei teadnudki, et eesti lapsed nii innukad aitajad on...”

Sel ajal, kui emad õpivad, on suuremad juntsud lasteaias. Aga mida teha tittedega? Et emad rahus õppida saaksid, asub läheduses lastehoid. Väike hubane tuba mänguasjade ja kööginurgaga, kus toitu soojendada. Ning mis peatähtis, parajas kauguses, et vahetunnil titat söötmas käia. Keerulisem on siis, kui hoidjaid on parasjagu üks, aga osa lastest magab toas ja osa uinub vaid õues. Nii on vanalinna munakividel vankriga samme mõõtnud paljud õpetajad, kel parasjagu vaba hetk.

Ka vanaema kogemusega direktor Kersti Nigesen ja Ingrid Meister. Emade klassi klassijuhataja ja lapsehoidja Cätlyn Engso hankis kaksikute käru, et pisemadki oma portsjoni värsket õhku kätte saaksid.

Unistada ju võib – kui palju oleks vaesusse langemisest päästetud noori emasid ja lapsi, kui riigi toel igas linnas üks selline klass oleks. Laste käekäik sõltub uuringute põhjal eriti just ema haridusest.

Rollid: lapsevanem, pereema või gümnasist?

Praegu, tsükliõppe nädalal, pole koolis just palju noori emasid. Uurin 20aastaselt Kaisa Gehrkelt, 21aastaselt Ruth Vainrauh-Piilikult ja 21aastaselt Jaana Allingult, mis mõtted pähe tulvasid, kui selgus, et kõhus kasvab tita. Või mida arvasid vanemad.
Jaana, praegu kolmeaastase Jan Kevini ema, mäletab segadust – mida küll vanemad ütlevad?

Kaisa, kes kasvatab poolteiseaastast Fred Rubenit ja peatselt kolmeseks saavat Liis-Bethi, teadis, et ema toetab alati, kuid pelgas siiski. “Ikka oli mul raske emale tunnistada, et ootan last. Ema aga ütles hoopis: annab Jumal lapse, annab ka leiva.”
Ruth, kolme ja poole aastase Elisabeth-Mary ema, oli VHKs õppinud juba esimesest klassist peale ning muretses, et kool jääb pooleli. Õnneks avati üsna pea emade klass.

Ega isadelgi ole kerge uut rolli omaks võtta. Kaisa: “Olime selleks hetkeks lahus, kui laps sündis. Leppisime aga kokku, et kasvatame lapse koos üles. Nüüd oleme abielus. Ju meil oli vaja oma käigud ära käia ja suureks saada. Mina olin tookord 17, Fred 19.”

Kool pakub õpiabi, kui vaja. Aga kuivõrd vanemaks olemise kõrvalt õppida jaksab? “Asi on tahtes,” arvab Jaana. Kaisa meelest nõuab õppimine pealehakkamist ja viitsimist, isegi kui oled kole väsinud. Tuled koolist, teed koduseid toimetusi ja kui lapsed magavad, istud õpikute taha. Ruth tunnistab, et lõpuks harjud ära, pead lihtsalt rohkem keskenduma.

Kaisa meenutab: “Fred käib kooli kõrvalt tööl. Kord õhtul istus ta raamatute taha ja ohkas: “Praegu annaksin küll ühe tohlaka neile, kes vinguvad ainult tööl käies, et elu on raske.” Arvestuste nädalal oled ju poole ööni üleval. Hommikul läheme koos kooli ja pärast tõttab Fred tööle. Koju jõuab ta alles enne südaööd. Samas, kahekesi on mugavam õppida.

Nii me naerame vahel, et teeme romantilise öö. Tegimegi – küünal põles, üks tuupis ühiskonnaõpetust, teine muusikaajalugu. Siis pakkus Fred, et kui juba romantika, toob ta kohvi ka voodisse.”

Raske on just siis, kui on palju koolitööd, kodus jälle ootavad kodutööd, tõdeb Kaisa. “Ja kurvaks teeb, kui istun õpikute taga üle südaöö, aga hinne näitab, et sain kuidagi läbi. No miks ma üldse õppisin? Õnneks tuleb kohe pähe mõte, kellele ma õpin.”

Ühtekasvamine: üks kõigi, kõik ühe eest

Alguses tundsid noored emad end koolis ebalevalt. Oletati, et küllap vaatavad teised õpilased viltu, ikkagi vanemad, lastega... Läks aga teisiti.
Ruthi meelest on klassikaaslased abivalmid: kui midagi küsida, siis ütlevad ja seletavad. Jaana tunnistab, et keegi otse külje alla ei poe, aga tunda on, et suhtutakse hästi. “Nende käigud ja huvid on teistsugused,” nendib Kaisa. “Meie teemaks on rohkem lapsed ja et... eile keetsin hernesuppi.”

Hoopis tihedamalt suheldakse omavahel, täpsemalt sõpruskondlikult. Kaisa tunnistab: “Oleme kokku kasvanud ja suhtleme palju ka väljaspool kooli. Suvel tekkis lausa igatsus – no kaua võib, peaks juba kohtuma!”

“Kui keegi puudub, muretseme,” räägib Ruth. Ja kui näib, et kool ja õppimine käivad üle jõu ning rohkem ei jaksa, utsitatakse üksteist end kokku võtma.

Isekeskis vahetatakse lasteriideid ja infot, kus parasjagu soodsalt kas või kartulit müüakse ja kelle mees aitab korstnat pühkida. Koos ollakse suvistes perelaagrites, peetakse tähtpäevi või jagatakse lapse lõunatoitu.

Üksteiselt õpitakse igapäevast pereks olemist, lauakatmist ja muud vajalikku. Ja kui häda käes, helistatakse klassikaaslasele ka hilisel õhtutunnil: mida teha, põnnile tulid imelikud täpid ja kurk on punane!

Pedagoogikatund: harjutused igapäevaks

Algab pedagoogikatund. Ingrid Meister istub klassi ees, tüdrukud poolringis tema ümber. Täna on jutuks, mis vahe on nutul ja jonnil. Pakilisemat teemat annab otsida. Tüdrukute nägudest on näha, et Ingrid Meistri tundi on oodatud, kuuldu läheb kohe käiku.

On tähtis teada, et väike laps ei nuta lihtsalt niisama, vaid võib muudest vajadustest teatamise kõrval maandada nii ka sisepingeid. Ja kas pole rahustav teada, et isegi kui laps lasteaeda minnes nutab, toimivad pisarad turvalises õhustikus vabastavalt ja pärast on meel rõõmsam. “Meie ühiskond seab küll eeskujuks teistsuguseid lapsi, nutjatega on ju ebamugav,” nendib õpetaja.

Raamatutarkuse sekka pudeneb ka küsimusi. Kuidas lohutada nutvat põnni või mida teha, kui laps jonnib. Arutatakse, kes vestlusringis istujaist kui palju nutab ja nii oma stressi maandab. Meister tunnistab end mittenutjaks. Tüdrukud seevastu teatavad, et nutavad… ja kuidas veel!
See, kuidas eristada nuttu jonnist, jääb järgmise korra teemaks, sest kell on juba tunni lõpetanud.

Enne äraminekut toob Kaisa näite pedagoogikatunni kasust. Fred proovinud nädalavahetusel üht õpetaja soovitatud nippi: kui laps enne uneaega jonnib, andke talle valida, kas minna magama emme või issiga. Nii väärika küsimuse peale jäänud põnn mõttesse, jätnud jonni ja öelnud viimaks, et issiga. Fred olnud võidukas: “Näe, tuligi välja! Nipp töötab!”

* * * Vahel näib, nagu saaks uuringute ja katsetega kogu maailmapildi paika seada. Sõnastada aksioomi: liiga noored sünnitajad on määranud end ja oma lapse vaesusse, kui pole toetavaid vanemaid. Nii võib see ju olla, aga ei pruugi.

Libistan veel korraks mõttes pilgu nimekirjale, mida noored emad vajavad, ning mõtlen sellele, mida VHKs nägin ja kuulsin. Tundub, et võimatu on siiski võimalik. Sest armastusest kantud teod võivad imesid teha.

 

KUIDAS KÕIK ALGAS?

2006. aastal hakkas VHK gümnaasiumi 10. klassis õppima noor ema Caritase grupist ja VHK põhikooli 9. klassis samast rühmast orvuks jäänud ema.
2007. aastal asus 10. klassi õppima seitse noort ema.
2009/2010 õpib VHK gümnaasiumis üheksa noort ema ja üks isa.
VHK hoole all on emade-isade õpingute ajal 10 last, suuremad käivad lasteaias, noorim on poolteiseaastane.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid