Jaga:     
Blogid

"Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et äkki mul hakkabki nüüd sünnitus pihta, kuigi nädalaid alles 34+millegagi"

Mul olid üleeile esimest korda elus libatuhud vist. Johani ajal küll midagi sellist ei olnud. Ok, toonused on juba suht algusest peale mõlema rasedusega olnud, aga sellised valulikud krampivedamised ja nii, et hakkan ise ka kahtlema, et ega ometi, seda pole olnud.

Ma alahindasin libatuhusid ja arvasin, et kesiganes nendest räägivad, ei tee lihtsalt tavalistel toonustel ja tuhudel vahet, enda sisetunnet ei kuula või misiganes, sest minul oli Johani oodates lõpus alati see, et misiganes valu ka ei olnud, sisetunne ütles, et see sünnitus ei ole ja küll ma õige asja ära tunnen. Nii läkski.

Üleeile oli terve päev süda paha, keha valulik, see oli ka tavaline, aga lisandusid õhtuks sellised ülitugevad päevade valukrambid. Ikka sellised, et pidin neid lausa üle hingama, olin igas asendis, mida suutsin leida, et mingit leevendust saada ja need käisid nii nagu tuhud – hooti. Nii, et ühel hetkel tabasin end mõttelt, et äkki mul hakkabki nüüd sünnitus pihta, kuigi nädalaid alles 34+millegagi.

Johani sünnitama minnes ärkasin keset ööd, läksin vetsu, nägin mingit õrna roosakat asja ja kohe olid valud sellised, et jeerum. Kuna ma olen nii palju teiste lugusid lugenud, kuidas algab päevade valudega ja kuna mul olid need rütmilised ka, siis mõtlesingi, et okouu! Võtsin isegi äpi korraks lahti, et peaks hakkama mõõtma igaks juhuks. Ma ei teagi, mis vahele tuli, aga korralikult mõõtma ma ka ei hakanud.

Siis tuli meelde see õpikutrikk, et kui tunned valusid, tuleb minna sooja duši alla või vanni, kui seal läheb valu ära või leevendab asja, siis pole õige asi, kui lähevad intensiivsemaks, tuleb sünnitusmaja poole minna. Niisiis, vanni ma läksin. Paremaks ei läinud, halvemaks ka mitte.

Siis tulin sealt lõpuks välja ja lebotasin niisama diivanil. Tundsin, et päris kägarasse tõmmata pole vajadust ja hakkab isegi natuke kergem kuni läksidki need hood üle. Jumal tänatud! Mul ei olnud ühtegi no-spad ega midagi sellist ka, aga see oli päris vastik ja tugev valu, rääkimata murest, et laps tuleb enneaegne.

Muidugi, valu ei olnud hea, aga hea oli see, et kui ma enne kartsin jälle sünnitust, et mida ma teen, kuidas ma teen, ma ei oska, ma ei pea vastu, kuidagi kaos oli peas, ei suutnud end kokku võtta ja motiveerida, et ah, saagu, mis saab. Siis nüüd, kui neid valusid tundsin, tuli kohe meelde see ratsionaalne mõtlemine ja tegutsemine, et olgu, kui nii siis nii, tuleb leida asendeid, tuleb hingata, tuleb seda ja teist – siis oli järsku tegutsemisplaan peas valmis ja mingit kaost ei olnud, nii et see lohutas mind.

Ma tean küll, et vajalikul hetkel aju ja kogu organism on nii targad, et võtavad end kokku, teevad koostööd ja selle imelise asja, nagu organismi toimimise üle, olen alati hämmeldunud, eriti tuli see sünnitusel välja, kui võimas on keha ja vaim ja kuidas kõik koostööd teevad, aga samas, kui selles olukorras ise ei ole ning vaatan seda hetkel kõrvalt ja meenutan, siis tundub, et jube, ma ei saa hakkama.

Ühesõnaga, tänks, libatuhud! Mul hakkas nendest kuidagi parem. Ma usun, et see on järjekordne organismi trikk – vaatas, et mul pole vaim üldse valmis, peaks ikka sellele naisele selgeks tegema, et hakka valmis saama. Mõjus!

Postitust saad edasi lugeda Lilli blogist SIIT

Loe ka neid lugusid