Jaga:     
Blogid

"Minu sünnitus oli ikka päris põrgu! Pressimese ajal sadas laest krohvitükke alla..."

Ma olen nii palju mõelnud enda sünnituse peale, et mida tagantjärgi oleks võinud teistmoodi teha jne. Mõelnud nii palju sellele, et tegelikult oleks kõik võinud teistmoodi olla. Vähemalt nii arvan mina...

Sünnitamine/sünnitus on maailma jubedaim asi, samas ka maailma kõige parem, sest tänu sellele on mul üks imeline pisike inimene. Peab paika, et pärast kaalub see laps selle valu mitmekordselt üle. Ma kadestan neid naisi, kes saavad öelda, et nende sünnitus oli "kergemate killast", sest minu oma oli küll ikka päris põrgu ning siiani sellele mõeldes tekib ärevus ja süda tahab pahaks minna.

TV3's oli äsja saade "Me saime lapse" ning selle esimeses osas näidati saatetegelaste sünnitusi. Andres läks üldse toast minema, sest tal läks päriselt süda pahaks, mina lihtsalt halasin nutta, higistasin ja eks endalgi oli vast natuke süda paha, lõpuni ma seda saadet siiski vaadata ei suutnud.

Tahaks natuke rääkida ITK meeskonnast. Ütleme nii, et nende tegevusega olen ma rahul nii ja naa. Haiglasse sisse võeti mind öösel kell 01:00 ning siis oli mul üks väga ebameeldiv ämmaemad, jumal tänatud, et tema polnud lõpuks inimene, kes mu sünnituse vastu võttis, sest ta suhtus minusse väga ükskõikselt ning võttis iga mu palvet või arvamust ükskõikselt ning andis mõista, et ma olen lihtsalt üks noor ja loll esmasünnitaja, kes nagunii midagi ei tea.

Esimest korda tuli ta mind vaatama ja kontrollima alles hommikul kell 05:00, seda ka palumise peale kuna mul olid väga suured valud. Ta polnud üldse kursis sellega kuidas mul on, kas kõik on okei või mis. Noh, see selleks, valuvaigisteid ei pakkunud ta mulle kordagi, üldse tundus seal ITK's nad vist ise ei paku ja kui paluda, siis nad üritavad kogu väest nii, et sa ei võtaks ühtegi valuvaigistid. Ma ei tea... igatahes igakord kui ma palusin, et andke midagi, et mul nii valus poleks, siis vastati, et meil pole sulle midagi anda.

Lõpuks siis kell 8 vahetus ämmaemand, kes oli märksa normaalsem. Praegu tagantjärgi mõeldes oli ta mul pidevalt olemas, kuigi sünnitusmaja oli pilgeni täis ja kõigil ämmakatel oli järsku käed-jalad töö täis. Siiski ei tahtnud ta anda midagi, mis leevendaks valu, midagi mis kiirendaks (näiteks vete avamine). Vot sellest ei saa ma aru, miks? Ma piinlesin täiesti 0 tegevuse juures ja midagi ei tehtud/aidatud.

Aaah ja muidugi, ITK's toimus ju sel ajal remont. Terve sünnituse ja presside ajal keegi puuris, lõhkus ja kära oli nii suur, et ma ei kuulnud kohati mitte midagi mida ämmaemand rääkis, Andres või ükskõik kes, kes mu palatis käis. No ja siis tipp oli muidugi see, et mina seal pressin ja pressin ja üks hetk hakkab laest krohvitükke voodisse, näkku ja kuhu iganes veel lendama. Okei, mul oli tol hetkel täiesti suva, mis sealt laest alla kukub, peaasi, et laps välja tuleks ja RUTTTU. Jälle tagantjärgi mõeldes, polnud need üldse väiksed tükid, tükke lendas ka sinna kuhu laps peale sündimist pannakse, mõelda vaid kui laps oleks seal lamanud ja krohvitükid oleksid samal ajal alla lennanud, mis oleks võinud juhtuda... Seetõttu olin ma ka sünnitustoas ainult 30 minutit, tavaliselt oled seal kuskil 2H.

Ja siis see vaakum, millega Priidik ilmale tuli. Ma ei teadnud sellest mitte midagi. Ma ei teadnud, et laps tuli/tuleb välja vaakumiga, keegi ei maininud sõnagi. Okei, ma ei saanud nagunii tuhkagi aru, aga miks isegi Andresele ei öeldud, et me nüüd hakkame vaakumit kasutama? Mina siiski oleksin tahtnud teada.

Hirmujutte olin kuulnud ka nendest kurjadest, vene keelt kõnelevates hooldajatest. No need, kes su hargivahet puhastama tulevad, riideid aitab vahetada jne. Minu hooldaja oli küll väga armas. Ta isegi aitas last mu hargivahelt kätte saada. Oli küll vene mammi, aga selline armas vene mammi, nagu vanaema. Tema oli reaalselt kogu sellest personalist kõige armas inimene, ta oli täpselt selline "emme", kes hoolitses ja nunnutas ja seda oligi mul sel hetkel vaja.

Tagantjärgi näen, et seda jubedat piina oleks saanud kiirendada ja valutumaks muuta, aga seda ei tehtud. Ma saan aru, et ma ei saa nõuda, et ämmaemand kogu aeg mu kõrval istub ja aitab, aga no kurat, 4 tunni jooksul mõned korrad võiks ju ikka vaadata kuidas olukord on. Kusjuures, kui see esimene ämmaemand hommikul kell 5 mind palumise peale vaatamas käis, siis oli mul juba 7 cm avatust ja ta ei käinud ka peale seda mind kordagi vaatamas, alles kell 8 tuli uue vahetuse ämmaemand mind kontrollima.

Teisi Bettyka blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid