Jaga:     
Blogid

"Kuidas ometi “sundida” last sööma?!"

Ma olen täiesti nõutu Stefani söömise osas. Kuni kahe-aastaseks saamiseni oli tal väga palju asju, mis talle meeldisid ja ma ei pidanud pead murdma, mida süüa teha nii, et kõik saaks söönuks.

Ma ei tea, mis punktis kõik metsa läks, aga peale teist sünnipäeva muutus kõik nagu päeva pealt. Enam ei sobinud ükski toit, jäid ainult kõige-kõige lemmikud: tatar, riis, spagetid ja paneeritud kana. Sekka vahel eksisid lihapallid ja viinerid, et päris nälga ei jääks. Alles aasta tagasi saime edusamme liha söömise osas, nüüd on ta kana- ja sealiha austaja. Muu söögi osas aga pole midagi muutunud. Varem ei saanud Stefanit kuidagi sööma sundida, nüüd aga on juba valmis mingiteks kompromissideks. A la “proovi seda üks lusikatäis ja saad teist”. Üldiselt viimase aasta jooksul saime teda rohkem uusi asju proovima sundida kui eales varem.

Enda meelest olen kõike katsetanud: ei lasknud mingeid näksimisi teha, kolm-neli sooja toidukorda ja 1-2 vahesöömist, mis koosnesid siis puuviljadest. Nii oligi Stefan mitu päeva söömata. Kaua ma ikka last näljutan, nädal? Rohkem? Sai on meil juba mitu aastat menüüst väljas, ainult must leib ja teraleib. Loomulikult leidub kapis šokolaadi ja komme, aga nad on alati peidetud ja naljalt neid kätte ei saa.

Tavaliselt ostan endale siiski magusat nänni ja püüan võimalikult salaja seda ära peita. Laual on alati puuvilju, mida õnneks Stefan sööb: õunad, banaanid, pirnid, nektariinid, ploomid. Kui miski, mis välimuselt tundub talle tuttav, siis ta proovib. Magusad siirupid ja mahlad oleme ka nüüdseks minema visanud. Meie majas saab vett, piima, keefiri või jogurtit.

Võrreldes kaheaasta taguse menüüga on asju järjest juurde lisandunud. Nüüd saan nimetada juba rohkem toite, mida Stefan sööb-joob: tatar, riis, spagetid, makaronid, porgand, kurk, kotletid (ise tehtud), kana, sealiha, paneeritud liha, lihapallid (isetehtud), õun, banaan, pirn, nektariin, maasikad, mustikad, piim, keefir, jogurt (suur jogurti austaja). 

Kõik nipid, mis raamatutes ja internetis olid saadaval, on läbi proovitud. Ja ma tõesti enam ei jaksa. Marko siin viimaseid päevi aktiivselt magusat pakkunud, et EHK SAAB ISU TÄIS JA TA EI TAHA ROHKEM MAGUSAT! Inimene, kas sa oled hull peast? Ja veel enne sööki pakub magusat ja siis imestab, miks laps ei söö? Tal on kõht magusast täis, loomulikult ta ei taha soolast süüa. Üldse ei anna magusat kätte, kui söönud pole. Minuga on ses mõttes Stefanil juba selgus majas, et ei tasu mingit nänni küsida, enne tuleb süüa. Mitte 1-2 ampsu, vaid korralikult. Ja üldiselt mina olen ka see, kellelt uusi asju vastu võetakse ja proovitakse. Markoga Stefan teab, et pääseb lihtsalt.

Ma praegu mõtlen, et Kevin hakkas vaikselt ka püreesid saama. Jumal hoidku kui temaga läheb ka kõik viltu, siis ma tõesti olen läbikukkunud lapsevanem. Igatahes, magusaid püreesid mina kindlasti ei hakka veel tutvustama. Praegu on proovinud porgandit ja kartulit. Järjekorras on mul kõrvits, lillkapsas, bataat. Ja alles siis, VÕIB-OLLA, saab ehk banaani või õuna. Mingit mahla kindlasti kusagilt ei tule. No-no-no! Ehk olen tõesti mina süüdi selles, et Stefani toitumisharjumused on nii metsa läinud. Olen liiga palju ja liiga vara erinevaid asju pakkunud?! Mida polekski pidanud pakkuma?!

Teisi blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid