Jaga:     
Blogid

Õudne: "Laps muutus mu süles kiiresti silmnähtavalt järjest sinisemaks!“

Mairika kirjutab oma blogis ühest suurest ehmatusest, mis tema ja lapsega pärast sündi juhtus.

Vahepeal pumpasin Miale veel ühe toidukorra ja võtsin ta sülle, et söötma hakata. Samal hetkel juhtus minu jaoks midagi täiesti õudset – laps muutus mu süles kiiresti silmnähtavalt järjest sinisemaks ja sinisemaks ja ei hinganud enam.

Vajutasin voodi kõrval olevat paanikanuppu, aga ei jäänud ootama, vaid jooksin koos Miaga koridori, et kedagi appi kutsuda. Aga ma ei leidnud MITTE KEDAGI! Valveämmaemanda uks oli lukus ja sellele koputamine ei andnud tulemust. Liftist astus välja koristaja, kellelt ma paanikas küsisin, et kas siin tõesti ei ole kuskil ühtegi arsti??? Tema leidiski mulle kiiresti ämmaemanda appi, aga Mia oli selleks ajaks juba ise hingama hakanud ja tema nahk hakkas tasapisi taas heledamaks värvuma.

Ämmaemand selgitas, et vastsündinute puhul on selline asi täiesti tavaline nähtus, sest neil on veel lootevett hingamisteedes. Kui see juhtub, siis tuleb last erinevatesse asenditesse keerata, et hingamistakistus paigalt ära liiguks. Martiniga mul küll midagi sellist ei juhtunud ja ma polnud siiani kuulnud ka sellisest asjast. Aga mis siis, kui ma oleksin sel ajal maganud??? Hirmus mõeldagi kohe.

Kirjutasin Ivole messengeri, mis oli juhtunud ja kuigi külastusaeg polnud veel alanud, tuli ta kohe haiglasse, sest nii saime edaspidi kahekesi last jälgida. Mõne aja pärast tuli ämmaemand, et pärast sellist vahejuhtumit aparaadiga ära mõõta hapnikusisaldus lapse veres.

Hapnikutase oli täiesti korras, seega ämmaemand rahustas meid ja ütles, et muretsemiseks pole enam põhjust. Seda siniseks tõmbumist tuli meil kahel esimesel päeval veel mitu korda ette. Tegelikult olid kõik need korrad väga jubedad, aga kuna Ivo suutis rahulikumaks jääda, siis tegutses tema neil kordadel, sest mina lihtsalt tardusin õudusest.

Arvame ise, et äkki Mial need lõhed kuidagi soodustasid seda hinge kinnijäämist. Arutasime isegi, et kui need ei lõppe, siis peame edaspidi kordamööda kasvõi kuude kaupa lihtsalt valves istuma, sest mõelda vaid, kui me magame ja siis laps hapnikupuudusest kas sureb või saab tugeva ajukahjustuse. Sellist asja ei suudaks kunagi endale andeks anda! Tänaseks võin öelda, et see õudus oligi vaid esimeste päevade õudus ja nüüdseks on Mia hingamisteed puhtad ning lämbumisohtu ei ole.

Teisi Mairika blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid