Jaga:     
Uudised

Tiit Pruuli: lepime kokku, et alla kolmekümne isaks ei saa (2)

Eile, 6,11, isadepäeva konverentsil toimunud debatis „Kas Eesti mees on hea isa?“ avaldas ettevõtja Tiit Pruuli arvamust, et Eesti mehed ei peaks isaks saamisega kiirustama. Debatis osalesid veel PREP-paarisuhtekoolitaja Hannes Hermaküla ja ajakirjanik Dagmar Lamp.

Pruuli hinnangul saavad Eesti mehed isaks praegugi liiga noorelt. „Minu isa oli 35, kui abiellus. Mina abiellusin 23-aastaselt ja see tundus mu isale 1980. aastate keskpaigas arusaamatu. Nüüd on statistika küll muutunud ja nii varaseid abiellujaid on vähe. Teisalt on ka inimesed muutunud ehk veidi infantiilsemaks ja noored Eesti mehed ei suuda võtta sotsiaalset vastutust. Nad on suurepärased vanaisad, aga isadena vast hindele „hea“ või „neli pluss“.“

„Me võiks siin ära otsustada, et isaks võib saada teatud vanuses, kui enda egoistlikud ja -karjäärihimud on rahuldatud. Ja siis antakse sulle tunnistus, et näiteks 30-aastaselt võib saada isaks. Toon näite iseenda elust – esimene laps sündis siis, kui olin 23, aga olen ka nüüd väikse lapse isa ja see on hoopis teistmoodi,“ lisas Pruuli.

Üksiti leidis Pruuli, et kärgpere on paratamatus, millest enam ei pääse, tahame me seda või ei taha. See on meie saatus, mis muudab aastakümnete jooksul kujunenud tõekspidamisi ja käitumismudeleid.

Pruuli küsis, kas on mingit suurt vahet Soome, Eesti või Ameerika mehel. “Ligi neljandik Ameerika lastest elab bioloogilise isata,“ rääkis ta. „Siit tulevad probleemid, mida laps kannab endaga kaasas kogu elu – olulisim neist on enesehinnangu küsimus. Olin viieaastane, kui mu isa suri. Ju see kuskilt ikkagi väiksesse lapsesse sisse tuli, et see ei ole kuidagi täisväärne perekond, kui peres ei ole isa.“

“Eesti mees on samasugune nagu iga teine maailma mees,” ütles ajakirjanik ja PREP-paarisuhtekoolitaja Hannes Hermaküla. “Ma olen 8 aastat elanud Ameerikas. Võib-olla me oleme introvertsemad. Eesti mees on täitsa tore mees. Ma ei tunne, et olen halvem kui Rootsi mees. Kui käisin Ameerikas koolis, räägiti, millised on nõudmised tulevasele kaasale. Meile tehti selgeks, et ei ole olemas printsi valgel hobusel – kui on, siis ta ei taha sind, sest sa ei ole tema jaoks piisavalt täiuslik. Ma olin 21aastane, kui sain aru, et ma olin kasvnaud ilma isata. Ma sain aru, et mõned kvaliteedid olid minu elust puudu, kuigi ema ja kasuisa olid olnud väga tublid.”

“Kõige olulisem on, et lapse elus on inimesi, kes teda armastavad,” märkis Postimehe ajakirjanik Dagmar Lamp. “See ei ole nii fataalne, kui lapsed kasvavad eraldi, fataalsem on see, kui nad kasvavad õnnetus kodus. Mina olen kaks korda lahutanud, aga ma otsin ikka täiuslikku meest. Inimene ei tohi suhetes allahindlust teha. Ma ei usu, et me esitame liiga kõrgeid nõudmisi perekonnale. Mul on selline lihtne soov, et kõik inimesed oleksid õnnelikud.”

2 kommentaari

N
Naine  /   18:23, 7. nov 2017
Inimesed peaks/võiks enne ise suureks kasvada ja siis alles lapsi saada. Täiesti õige arusaam!
P
pereasjad on eraasjad  /   09:33, 8. nov 2017
Nii jaburat juttu on väga raske kommenteerida.
Kui mees kasvab liiga suureks, siis pole temast enam laste isa. 20-dates on mees veel painduv, edasi on juba ego niisuur, et lapsel ei saa kasvamisel isa olema niiehknaa, läbisaamine laste emaga segab.
Hakkame pigem tagant otsast pihta... lahutus tuleks kohtus välja saada, et hoolival isal üldse oleks võimalik lahutusest hoolimata oma last kasvatada, olgu see isa siis parasjagu 18, 28, 38... või 78.

Loe ka neid lugusid