Jaga:     
Blogid

"Emad tahavad ka väljas käia. Lasteta!"

"Kuigi mul endal see kuidagi ei õnnestu. Reedel käisin üle pika aja sõbrannal külas veinitamas. Ma ei mäleta, millal ma Stefani juurest esimest korda välja pääsesin. Vist oli siis, kui ta oli 4-kuune."

Igatahes, polnud midagi hullu, Marko sai ilusti hakkama, koju jõudsin öösel, siis mehed magasid õndsat und.

Arvate, et nüüd oli sama? Ha-ha, loomulikult mitte. Ma sain Paula juures vaevu 10min olla, kui tuli esimene kõne. Tunni pärast veel üks ja seejärel möödus 30min kui otsustasin, et toogu Marko poiss minu juurde. Ses mõttes mul pole ju midagi teha kui Kevinit ise hoida oma “väljasoleku” ajal. Ise veinitan, ise hoian last. Jeei, 5+ . Hea et ma kuskile välja ei suundunud, vaid tegime väikse kodus istumise.

Võtsime ka Raadimõisas hotellitoa, et mitte edasi-tagasi Tartu-Jõgeva-Tartu taksoga sõita, kuna Marko tahtis oma sõbra juurde ka minna. Et siis … väike vimm jäi ikka sisse, et mina sain 2h omaette olla, aga Markol oli piiramatu aeg lõbutsemiseks. Me jõudsime hotelli igatahes kuskil 23-00 vahel, ma täpselt ei mäleta, mis see kell oli. Stefan kusjuures otsustas ka minuga jääda, kui ma Kevinit autost võtsin. Seega olin ma rõõmsas lastekambas hotellis, ühes käes magav ja maha libisev laps, teises käes rahakott, et toa eest ära maksta, hammastes suur mähkmekott ja jala küljes 5-aastane unine Stefan. Another 5+ 

Markole siis trükkisin sõnumit, mis toas oleme ja kuna nad Steveniga jõuavad. Kirjutas et pool tunnikest veel ja tulevad. Jäin kohe magama. Kui üles ärkasin avastasin, et kell on 3:20 ! Markot pole, Stevenit pole, Stefan ja Kevin norskavad. Mõtlesin, et pekki küll, midagi juhtus. Hakkasin sõnumit kirjutama, helistada ei julgenud, ajan veel lapsi ülesse. Ei vasta. Kiirkorras otsisin Marko sõbra numbri, saatsin talle ka sõnumi – ka ei vasta! Ma muretsesin ennast oimetuks kuniks poole tunni möödudes tuli sõnum, et neil kõik korras ja nad lihtsalt unustasid kella vaadata. Et … okei, noh.

Ma olen võib-olla halb ema, aga mul oli NIIII KADE MEEL! Ma oleks tahtnud veel paar tunnikest olla, aga kus sa ikka oled, kui lapsed tahavad magada ja aina rohkem jonnivad unisuse tõttu.

Lohutuseks, samas hotellis peatus Terminaator ja ma võin uhkustada, et sõin hommikusööki Jaagup Kreemiga.

Teisi blogipostitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid