Jaga:     
Uudised

Olin ära hirmutatud: „Mis siis, kui mu lapsega midagi juhtub, sest ta ei saanud vegantoidust kasvamiseks ja arenemiseks vajalikke toitaineid?“

"Olgem ausad, esimestel kuudel veganitena ma kartsin ikka meeletult. Mis siis, kui Eesti arstidel ongi õigus ja tõesti lihtsalt p e a b liha sööma? Mis siis, kui inimene siiski ei olnud loodud ainult taimedest toituma? " värskes ajakirjas Meie Lapse Tervis jagab Anett (24) oma pere teekonda veganiteks.

Mu tütar pole mitte kunagi söönud ei kohukest, keedumuna ega peekonit. Kui küsin Maya (2) käest, kas ta tahab süüa siga, kanamuna või lehmapiima, siis saab ta mu peale pahaseks ja vastab, et ei taha. Mida ta siis süüa tahab? "Enda toitu!"Ma polekski üldse vegan, kui poleks Mayat. Raseduse ajal tundsin esimest korda elus, et ma pean oma tervise eest vastutama hakkama. Tol ajal ei pidanud ma veganlust millekski. Liha, kala ega muna ma menüüst välja ei jätnud. Küll aga sõin järjest rohkem puu- ja juurvilju ning rohelisi lehtköögivilju. Samuti hakkasin eelistama maheliha ja hakkliha asemel kasutasin toitudes pigem ubasid.

Veganiteks hakkas meie pere alles siis, kui Maya oli juba pooleteistaastane. Mõistan suurepäraselt, miks eestlastel on raske harjuda mõttega, et ühe inimese (ja eriti ühe lapse!) menüüst võiks ära jääda kõik loomne. Kohe kerkib ju esile probleem, et kui liha, piima ja muna ei tarbi, siis nagu ei jäägi midagi alles! Ainult kartul ja salat. Salatile ei saa koortki peale panna. Niimoodi jääb ju nälga!? Kust siis veganlaps ometi energiat saab?

Tegelikkus on aga see, et veganlus tõi meie menüüsse iga ära jäänud toiduaine asemel viis uut. Taimetoidumaailm on kirev ja maitsev. Ma isegi ei teadnud, et ube ja läätsesid on saadaval pea igas värvitoonis ning neist saab teha mahlaseid ja toitvaid burgereid, pikkpoissi või lausa kooke ja magustoite. Rääkimata imelistest karridest, suppidest ja ühepajatoitudest.

Mitu kuud veetsin internetis toitumisalaseid teaduslikke uurimistöid läbi töötades ning olen praeguseks läbi lugenud nii mõnedki paksud toitumisalased õpikud. Meie elame Inglismaal ning meie perearst kohtleb veganeid ja mitte-veganeid võrdselt. Olen igale meditsiiniõele ja arstile alati öelnud, et oleme veganid ning meid pole kunagi sellepärast kehvasti koheldud ega hirmutatud. Toimime siinsete eeskirjade ja toitumissoovituste järgi ning teame, et probleemide korral võime alati perearsti poole pöörduda. Viimati kui vastuvõtul käisime ja tahtsime vereanalüüse teha, siis ütles arst, et olgu me lihasööjad, taimetoitlased või veganid, kui kaebusi pole, siis niisama verd ei kontrollita.

Loe edasi värskest ajakirjast Meie Lapse Tervis, kus on muu hulgas juttu ka sellest, kuidas sel hooajal terveks jääda ja millised spaad on eriti mõnusad väikelastega käimiseks.

Loe ka neid lugusid