Jaga:     
Blogid

Kuidas ma teismelisena lapse sain: "Kartsin iga päev, et ma ei saa hakkama.“

Mõtlesin täna rääkida sellest, et kuidas ma sain 17aastaselt oma esimese lapse ja kuidas ma temaga hakkama sain.

Need, kes mind tunnevad teavad, et ma jäin Ene-Liisi ootama kui ma olin 16 ja olin natuke enne seda oma esimesest pikast suhtest lahku läinud. Mu esimene reaktsioon, kui ma teada sain, et last ootan, oli hirmutav. Hakkasin lihtsalt nutma kui rasedustest näitas mulle kahte roosat triipu. Ma ei teadnud, kuidas ma hakkama saan, ma elasin ema juures. Mul olid nii suured hirmud ja kahtlused. Ma ei teadnud, kuidas mu elu hakkab edasi minema. Jah, muidugi oleksin ma võinud aborti teha, aga see oli minu jaoks välistatud. Ma võtsin vastu otsuse, et ükskõik mis nüüd juhtuma hakkab, ma olen varsti ema ja ma pean oma lapsele pakkuma seda, mida ta vajab. Õnneks too hetk oli mu kõrval nii palju inimesi, kes mind toetasid nii vaimselt kui materiaalselt. Liis sai endale kõik, mis tal esimeseks eluaastaks vaja oli.

Kui Ene-Liis sündis, oli mul isegi natuke suurem hirm kuna ma ei teadnud mida ma tegema pean ja kas ma teen kõiki neid asju ikkagi õigesti. Meil oli alguses raske, kõik need magamata ööd ja gaasivalud ja haigused. Kartsin iga päev, et ma ei saa hakkama ja tundsin, et ma olen lihtsalt nii läbi omadega. Oli ka neid kordi, kus ma lihtsalt nutsin koos temaga kuna ma lihtsalt ei osanud teda enam aidata kuidagi.

Kui Liisu sai vanemaks läks meil natuke lihtsamaks, ma läksin tööle. Ma sain talle rohkem asju lubada, aga samas sain ma temaga vähem koos aega veeta. Aga ma olin uhke selle üle, milliseks on mu tütar kasvanud ja kui tubli ta mul oli.

Liisuga oli meil hästi palju raskeid aegu. Kõige raskem aeg oli see, kus ta peaaegu pool aastat elas koos mu ema ja õdedega. Sellest miks ta seal elas ma rääkima ei hakka aga tähtis on see, et nüüd on need ajad möödas ja Liis on juba mitu aastat elanud koos minuga ja ta jääb ka minuga elama.

Vahel ma lihtsalt vaatan teda ja mõtlen kui tubli ta tegelikult on. Me oleme temaga koos kasvanud, koos tulnud läbi tule ja vee. Ma olen enda üle tohutult uhke, et ma olen saanud temale võimaldada läbi raskuste kõik, mida ta võiks tahta ja vajada. Muidugi on ta tohutult pättusi täis pisike tüdruk. Sõna kuulab ta siis kui ta ise tahab, aga siiski on ta üpris tubli.

Aga miks Ene-Liis endale sellise nime sai? See on tegelikult väga lihtne. Olin vist viiendas klassis, kui ma otsustasin, et kui ma peaksin kunagi saama endale tütre, siis ta saab oma nime enda vanaema ja ema järgi. Nii tuligi nendest nimedest kokku Ene-Liis. Inimesed ikka imestavad kui sarnased nimed meil on, aga minu jaoks on sellel nimel väga suur tähendus ja ma loodan, et ka Liisu ise saab sellest kunagi aru.

Teisi Kadi-Liisi postitusi saad lugeda SIIT

Loe ka neid lugusid