Jaga:     
Blogid

"200 kilomeetrit nädalas maha sõita on täiega seda väärt, et lapsele rõõmu pakkuda..."

Mul oli nädalavahetusel vestlus kahe emaga. Üks neist ütles, et kahetseb, et lasi end ära moosida kohalikul koolil, sest õpetajate tase seal on alla arvestuse.

Teine ema rääkis oma mehest, kes oli põhimõtteline eliitkoolide vastane, sest laps õpib igas koolis kui tahtmist on, aga nüüd mõtleb tema ka, et oleks siiski pidanud lapse potentsiaali arvestama ja ta eliitkooli katsetele saatma. 

Mina ei ole eliitkoolide vastane, aga ma olen selle vastu, et peaksin igal hommikul oma last Ussipesast Tallinna transportima, sest ma tahan, et ta käiks näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ma olen mugav inimene. Ma ei kujuta end liigseid asju tegema oma mugavuse ja aja arvelt.

See teine ema muigas. Ütles, et vaatame-vaatame, kui kooliaeg kätte jõuab. Mina muigasin ka. Et vaatame-vaatame, mina ei hakka absurdseid vahemaid lapse kooli pärast sõitma.

Aga mis on tegelikkus juba praegu? Ma huvi pärast vaatasin KUI PALJU aega ja kilomeetreid ma kulutan selle nimel, et Ida saaks Kaari Sillamaa kooli laulu-ja näiteringis käia. Sõiduaeg kaks tundi ja 16 minutit, kilomeetreid tuli 99,2. Ma teen seda kaks korda nädalas. Vabatahtlikult. Sest mulle tundub, et see on täiega seda väärt. Lapse nimel.

Ei, ma ei ole üks neist vanematest (veel?) kes last sunniviisiliselt kuhugi ringi ajab, sest mulle tundub, et õiged vanemad teevad nii. Ei. Ma olen selle kooli välja valinud lähtudes Ida isikuomadustest ja kooli eripärast (see on tõepoolest FANTASTILINE!). Kusjuures IGA kord kui ma talle lasteaeda järele lähen, et ta tundi viia, hakkab ta jonnima, et ei taha. Nii et ma eelmine kord ütlesingi, et olgu, lähme vaatame ja kui ei meeldi, siis jätame pooleli. IGA kord kui me jõuame Salme kultuurikeskuse juurde tormab Ida autost välja, et tundi jõuda ja IGA kord kui peame minema hakkama, ütleb ta, et ei taha minna ja tahaab KOHE tagasi. Ise ümiseb seda armast laulukest, mida nad hetkel õpivad. “Issi, issi, issi….”

Täna käisid nad muusikateatri proove vaatamas. “Ja siis seal oli kuninganna, kes oli  (ma ei mäleta enam mida see kuninganna tegi,)” vahutas Ida mulle oma emotsioone terve kojusõidu. Ma nägin kui rahulolev ja õnnelik mu laps oli. See 200 lisakilomeetrit nädalas on täiega väärt seda, et lapsele rõõmu pakkuda. Oma elu teeb keeruliseks (kellaaeg on jube paha), aga lapse nimel ju!

Kooli valiku puhul olen ma ikka veel kohalike koolide eelistamise poolt.

Loe ka https://estonianwithabackpack.com/

Loe ka neid lugusid