Jaga:     
Blogid

"Minu arvates ei ole see aus, et üks laps leiab oma kapist kutse ja teine mitte."

Ma saan aru, et lapse jaoks on sünnipäev väga oluline, Ida on mulle juba ette lugenud mida ta kõike tahab. Muuhulgas ka pidu “selle ratastega sauna ja sooja basseiniga” ja keda kutsuma peab, aga mul on kuidagi tunne, et need lastesünnipäevad on kuidagi ulmeliselt suureks läinud.

Ja et see on kuidagi ikka natukene vanemate omavaheline “mõõduvõtmine”. 

Kuni eilseni olin ma kindel, et peame Ida sünnipäeva kodus, aga kui ma ikka kuulsin, et ta tahab lasteaiast seda ja toda kutsuda, siis hakkasin ma mõtlema. Minu meelest on aus lasteaiarühmast kutsuda kõik lapsed. Lugesin Ida rühma lapsed kokku ja kui lisasin sinna meid ennast, meie sõprade ja pere lapsed, siis hakkas kodu kuidagi kitsaks jääma. Ja isegi ehk ohtlikuks. Kes see jaksab jälgida, mitu last parasjagu meie ohtlikul trepil kõõlub või mis tegelikult teisel korrusel toimub.

Ma olen mängutubade vastu allergiline

Ausalt. Ma tean, et need meeldivad lastele ja ma tean, et see on täiesti normaalne koht, kus sünnipäev pidada, aga ma ei tahtnud. Eelmisel aastal pidasime me vahva õuesünnipäeva, aga ma ei saa ju igal aastal oma külalisi külmaga ahistada. Aga kui ma hakkasin vaatama mängutubade hindasid ja sain veel teada, et on vanemaid, kes peavad lapse sünnipäeva normaalseks eelarveks 1000 eurot, siis kaldusin ma ikka õuesünnipäeva poole.

Rabamatk ja piknik tundus mulle vahva mõte, mille kõik ka üle peaksid elama. Probleemiks sai jälle see, et kui tulevad ka lasteaiakaaslased (ilma vanemateta), kas me jaksame kõigil silma peal hoida. Ma ei julgenud seda vastutust võtta. Sain soovituse vaadata ka sellist lehte nagu spordipidu.ee ja olin eile juba spordipeo poole kaldumas, kuid siis täna soovitas keegi kiigata ka Laura`s Kitchenit ja ma olin müüdud. Hind nädala sees oli mõistlik. Ja kõik külalised mahuvad ära.

Miks ma kutsun kõik rühma lapsed?

Minu arvates ei ole see aus, et üks laps leiab oma kapist kutse ja teine mitte, mina ei hakka ühtegi last välja praakima või eelistama ning pealegi muutuvad sõbrad iga päev. Üks päev ei anna üks kätt ja ei ole enam sõber, teine päev on vastupidi. Kutse peavad saama kõik või mitte keegi. Ma ise usun ja loodan, et nii õpetan ma oma lapsele, et kedagi ei ole aus mängust välja jätta ja kõigiga peab sõber olema. See ei ole vähetähtis teema ajal, kui kiusamist ja tõrjumist on nii palju.

Uhh, ja lõpetuseks. Kodu koristamine jääb ära ja vaeseks ei jää.

Mis mind aga pani imestama olid summad, mida laste sünnipäevadele ollakse nõus kulutama. Olgu ma saan aru kui tegu on juba suurema lapsega, aga väikelaste sünnipäevad tuhandete eurode eest. Milleks? Ja ma ei pea siin silmas isegi seda, et no why not kui võimalus on, ma lihtsalt tahangi teada, milleks. Kas ongi tõesti nii, et peab tegema suurema peo kui naabril, peab olema sama tasemel kui sõbranna, peab proovima paremini? Minu meelest on see nii õudne.

Sellised summad ja kingid!

Lugesin eile kusagilt, et lasteaias tehakse kinke 25-30 euro väärtuses. Oletame, et Ida kutsutakse iga lasteaiakaaslase sünnipäevale. Ma peaks olema püstihull kui ma kulutaks laste kinkidele selliseid summasid. Muidugi on laste jaoks kingitused olulised, aga issand jumal tulge mõistusele. Ärme hellita oma lapsi asjadega nii ära, et lõpuks enam ei saagi teisti, kui et kingid peavad minema järjest suuremas, nii et 16. sünnipäevaks on täiesti normaalne auto kinkida. No ei ole ju kõige olulisem kink?

Ma saan aru, et vanemad või vanavanemad pingutavad üle, aga muidu on ikka ju olulisem kohale tulek ja ühine rõõm koos mängimisest. Kingitus saab olla midagi pisikest ja mitte kallist, et lapsel oleks lihtsalt rõõm pakk avada. Ma tahaks ise Idale kinkida tipitelki, sest see onnide ehitamine ajab mind hulluks (loe: kodu on kogu aeg sassis), aga ma ei raatsi.

Loe ka https://estonianwithabackpack.com/

Loe ka neid lugusid