Jaga:     
Blogid

"Sa ei pea olema see rõõmus, kalpsav rase, kui sul on raske!"

Olengi täna see Hollywoodi klišee – dressides ja diivanil lebotav rase, krunn peas ja kõik! Juba esimese rasedusega olin süümekatest tulvil – ma kavatsesin ju olla see äge kalpsav rase, aga ei olnud!

Rasedus pole haigus! Kes selle nõmeda lause üldse kunagi on välja mõelnud? Ma tahan teda näha, temaga vestelda, küsida, et kes ütles, et ON haigus. Ma ei tea, kas te olete seda oma elu jooksul kuulnud üldse, aga ma olen palju kuulnud – nii tööjuures, kui kirutakse rasedat, kellel vaja puhata või kusiganes, kus on keegi rase, kellel on raske. Ma olen ise ka rasedatest nii mõeldnud, et no KUI hull siis saab olla.

Loomulikult, rasedus ei ole haigus! AGA

Ma ei ole mitte kunagi tundnud ühtegi seisundit, mis võtab su ihust ja hingest nii läbi ja seda väga pika perioodi vältel ning mille jooksul sa kasvatad oma kehas olevaga täiesti uue inimese.

Algab sellega, et oled nõrk, väsinud, mõnel juhul oksendad sisikonna välja, silme eest virvendab, alakõht annab end pidevalt paistes oleku ja väikeste valudega tunda – sa oled järsku kuskil teises maailmas. Jah, ei ole haigus, aga ma tahan näha inimest, kes sellises seisundis teeb parimal moel oma tavapäraseid asju edasi, nagu ei tunnekski midagi, aga jumala eest, näidata ei tohi, et rase ja JUBA hädapätakas.

Teine trimester

Siis tuleb teine trimester, mis on enamasti kergem, kui esimene, sest väsimus hakkab kaduma, iiveldus samuti ja tuju hakkab paranema. Kuid füüsiliselt hakkavad tunda andma luud, koed, misiganes asjad sul seal allpool, et ette valmistada sünnituseks. Beebi hakkab ka raskemaks muutuma, kõhus on toonused, mis ei lase kiireid liigutusi teha – kogu see värk. Kes ei tea, mis on toonus, siis see on see, kui terve kõht (õigemini emakalihas) tõmbub terves tükis krampi ja kõvaks, enamasti valutult, kuid kui sul on luud ja lihased niigi tundlikud, siis tunned mõnel juhul valu ka.

Ja krampis lihasega ei saa inimene väga edukalt liikuda, tuleb oodata ja lõdvestuda, et see kramp ära läheb. See juhtub juba siis, kui ei ole nii nähagi, et oleks suur ja raske kõht, tegutseb ikka nii nagu peab. Igatahes, toonused võivad tulla lapse liigutustest või enda liikumisest, mistõttu, tõepoolest, peab end hoidma, mitte üle tõmblema. Toonused, muide, võtavad vahel hinge ka kinni – kujutate ette, kui kopsude all on suur lihasmass kivikõvas krambis. Ikka veel ei tohi sa nõrk olla, sest sünnituseni on ju veel niiiiii palju aega.

Ja lõpuks tuleb kurikuulus kolmas trimester

Kus oled higistav, toonustes, vahel iiveldav, vahel nõrkev rase, samal ajal sahmid titeasjadega, peas miljon mõtet, kas mul on kõik valmis, tahaks kodus koguaeg suurpuhastust teha, sest äkki beebi tuleb ja sul koristamata. Aga ainus, mida jaksad teha on poollamavas asendis lebotada (lamada raske, istuda raske – kõht on ees). Kõik kohad valutavad ja magada ka ei saa. Siis võid olla avalikult ka enamvähem raskes seisus, aga pole soovitatav.

Ma kirjeldasin kõike lühidalt ja ülevaatlikult, kuidas minul on. On küll rasedaid, kes kalpsavad rõõmsalt sünnitusmajani ja keda enamus rasedaid kadedalt vaatavad või üritavad, hambad ristis, sama energilised olla ning arvavad, et see ongi norm.

Minul oli esimene rasedus juba selline, et süümekatest tulvil – ma kavatsesin see äge kalpsav rase olla, aga ei olnud, selle asemel vaevlesin ja mõtlesin, et ok, kuidas ometi nad seda teevad. No, siis sain Johani ja mõtlesin, et kui järgmine rasedus tuleb, vot siis tean juba ette kõike, suudan nautida seda olekut ja siis olen rõõmus, kalpsav rase.

Oleks ma vaid teadnud, et see rasedus on füüsiliselt eriti raske. Ei mingeid tohutuid komplikatsioone, aga lihtsalt laste vahe on nii väike, keha veel nõrk, kõik, mis valulised kohad olid ka sünnitusel, tunnen nüüd, et ahah, need on tundlikud – keha teab kõike liiga hästi veel. Ma olen täiesti see rase, kes ei suuda vist mitte midagi teha ja tunneb, et peaks kõike tegema – ega rasedus ei ole ju haigus, eksole.

Nõrk rase?!

See mutikeste arusaamatu lause kummitab vahel peas, sest iga kord, kui ma mingi ürituse ära ütlen või mainin, et tulen Jaanusega, sest ta saab siis Johani vaadata, kuna ma ei ole võimeline enam kantseldama niimoodi, tunnen, kuidas ma hinnatud saan – et ah, nii nõrk rase. Eks see on rohkem enda kompleksid ka, mis selle hinnangu vist annavad, aga kui küsitakse (ja seda on omajagu tehtud), et oi, kas sul on siis keeruline rasedus, tekib küll tunne, et mis mõttes? Ma ei tea, rasedus, nagu rasedus ikka, mis mõttes keeruline? Rasedus ongi ju keeruline! Ma ei ole kunagi enne lapsi nii häda olnud, ei füüsiliselt ega vaimselt – äkki siis ongi keeruline rasedus, ma ei tea, aga arvasin, et see nii käibki?

Miks alahinnatakse seda aega, kui sa ootad last, ma aru ei saa? Kellele ma mida pean siis tõestama? Mulle on antud elus võimalus olla rase, mõni ei koge seda kunagi, mõni kogeb mõned korrad, aga see pole mitte midagi tavapärast või igapäevast, see on kõige erilisem ja tundlikum aeg naise elus – sa kasvatad uut elu, keha ja organismi, mis võtab sinult endalt maksimaalselt, mis võtta annab. Kuidas see saab olla lihtne siis või märkamatu? 24/7 on vastutus selle eest, ka siis, kui magad, sest sa pead valima asendi, milles laps saaks ka end hästi tunda, ega vajuks suurtele veresoontele, mis varustavad teda hapniku ja toitainetega.

Ja see, et ma sealjuures tunnen nõrkust, sellel korral ka tohutult valusid, toonuseid jne juba poolest rasedusest või varemgi, on ju arusaadav või ei? Ikka peab mul see “ega rasedus pole haigus” lause peas ketrama, kui keegi jälle uurib, kes kas mul on siis palju komplikatsioone, et ei saa enam üksi või mis mul täpsemalt erilist lahti on? Kas siis teistel ei ole nii, et tahavad end maksimaalselt selle 9 kuu jooksul hoida?

Ma jõuan käia igal pool enne ja peale seda

Miks peab tõmblema sellel ajal ja mõtlema, kuidas elu ju seisma ei jää. Muidugi ei jää seisma, vastupidi. Aga kui ma ikka aegluubis kõnnin, krambitan, higi voolab ja süüa palju ei saa, sest organism ei mahuta – no võtab ikka küll terve keha ja vaimu see rasedus enda alla, milleks seda varjata, miks seda piinlik on tunnistada, et hoiad end ja muretsed lapse pärast? Ja miks ma pean siis tahtma üldse kuskile väga minna ja aega veeta. Eriti veel selle ähvaruse saatel, et oi, hiljem ei saa üldse! Justkui eluaeg oleks nüüd kinni, päris on!

Minu suur hirm seekord on olnud lapse heaolu selles osas, et ma olen niigi Johaniga mässanud ja selleläbi endale paaril korral liiga teinud. Piisas liiga kaua jalgel olekust ühel päeval (mis tavapäraselt oli normaalne või isegi vähe) ja ma olin tundide kaupa õhtul vannis, et luude ja lihaste valusid leevendada ning iga natukese aja tagant peale tulnud toonust paremini üle elada. See pole mingi lapsik jonnimine, et oi, mai saa, olen hädine rase – võimalik, et asi selles, et alles ma kandsin ja sünnitasin üle 4kilose lapse – mu keha ongi nõrgem ja tundlikum. Aga see tähendab ka seda, et pean olemagi ettevaatlikum – enne sünnitan valusalt 4+ kg lapse kui alla 2kilose enneaegse, keda kuude kaupa südant valutades haiglas turgutada, sest oli vaja tõestada, et “rasedus pole haigus” ja tänapäeva naised ei ole nõrgad.

Ma tahtsin sellest teemast kirjutada lihtsalt seetõttu, et naised ei tunneks süümekaid ega piinlikkust misiganes tunde ees, mis neid rasedana valdab – sinu keha, sinu tunne ja sinu laps, kelle eest ei tule ükski teine vastutama ega kätt hoidma, kui päriselt keerulised teemad peaksid ilmnema, nagu enneaegne sünd. Ükski üritus, pidu, koosviibimine või asi ei ole nii tähtis, et enda enesetunnet eirata ja üritada olla teiste vääriline, et mitte hädisena näida. Selle 9 kuud kannatavad kõik ära, arvaku, mida tahavad.

Mulle endale on seda meeldetuletust vist kõige rohkem vaja, sest vahel on raske kuulda neid küsimusi ja uurimisi, miks ma midagi ei tee või miks ma mõned üritused vahele jätan või miks ma muudkui Jaanust hõikan, et ta Johani vaataks, kui me kuskil oleme. Ning mul on seda natuke piinlik teha – nagu suur ja häda mutt, kes kamandab meest lapsi kantseldama, aga nii see meie seis on.

Lapse ootamine ja kasvatamine enda kehaga, valmistumine sünnituseks ja kõigeks muuks järgnevaks on eluliselt oluline aeg, ma ei tea tundlikumat ja tähtsamat aega, kui see ja kesiganes julgeb ühte naist hädaks ja nõrgaks pidada, sest ta sellel ajal ei ole 100% see, kes ta enne oli, vajab puhkehetki, on väsinud, “käest ära” ja paks, siis see kesiganes võib täitsa vabalt oma eluga ilma selle koormava rasedata edasi minna.

Mul on lõpuks ometi käes kolmas trimester ja nagu eelmine rasedus, mõnes mõttes naudin seda kõige rohkem, sest siis olen täieõiguslik rase, enne peaks justkui varjama enda vaevusi, sest “nii vara ja nii raske vä!?”, aga nüüd pole kellelgi midagi kobiseda (või noh, kobiseda on alati), ma sünnitan paari kuu pärast, nüüd ma justkui võin selline olla.

Rääkides kobisemisest

Ma sain ükspäev sellise komplimendi, et vaadati kõhtu ja seda, et ma olen nii suur, kirtsutati nina, et eiei, ju sealt ikka tüdruk tuleb. Sest teada on, et tüdrukud pidavat võtma ema ilu ära ja teevad nad suureks. Kuna ütlejaks oli vanem inimene ka, nägu selline peas, et oijumal, kuidas ma selline juba olen, siis noh, ilmselgelt see kompliment just ei olnud. Nii, et lisaks füüsilistele tunnetele, saab kuulda ka toredaid märkusi! 

Kuidas ei ole pikkade aastate jooksul selgeks saanud seda, et rase või ei, miks peab teise inimese keha kommenteerima? Ei, ei ja veel kord ei.

Ehk siis, postituse selgituseks – nagu teate, ma olen niigi terve raseduse aja parajalt hormonaalne olnud, aga täna ärkasin üles, nagu kaigastega läbi pekstud – KÕIK kohad valutasid, meid kutsuti kuskile külla ja ma ei suuda end ühest toanurgast teisegi väga vedada, rääkimata külas olemisest, niisiis, olen ärritunud, et olen selles olekus hetkel ja mõtlesin, et kirjutan selle ammukripeldanud teema siia blogisse ka – ma ei peaks olema ärritunud, ma ootan last, kõik on arusaadav ja nii ongi. Lihtsalt, ma ju ise tahan ka liikuvam ja energilisem olla – pole.

https://filtrita.wordpress.com

Loe ka neid lugusid