Jaga:     
Blogid

Lapsevaba päev: "Natuke ikka põen ja imelik tunne on, kas ja kuidas nad hakkama saavad seal?"

Üsna hiline õhtutund on, ma olen kodus… üksinda kodus! On täiesti tavaline argipäev ja ma olen üksinda kodus. Nii imelik! 

Viimased nii 5 nädalat on Annabel maganud tohutult halvasti. Peale seda, kui me lapsega haigeks jäime, on Annabeli uni väga häiritud ja ta ärkab mitmeid kordi öösel ja nutab/jonnib/röögib, kuidas kunagi. Vahel ta ärkab öösel üles tervelt kaheks tunniks ja hakkab lihtsalt mängima ja jutustama ning siis jääb uuesti magama tagasi. What?!

Tagajärg - meeletu magamatus, väsimus, kurnatus

Pinged on väga kerged tekkima, ülesanded kuhjuvad aga aega, et neid teha ei ole. Kodune õhkkond on vahel üsna närviline, sest lihtsalt palju on teha ja väsimus ei lase süveneda, keskenduda ja selgelt mõelda. Niisiis minu vanaema pakkus välja variandi, et Annabel läheb ööks tema juurde külla ja siis vaatame edasi, mis saab. Vanaema on mul üles kasvatanud lisaks enda kahele pojale ka 4 lapselast ja vahepeal olnud ka aktiivne lapsehoidja teistele väikestele lastele.

Ta sisendas mulle, et tal on kogemusi piisavalt.Täna kella 13 paiku sõitis Annabel vanaema auto tagaistmel turvahällis istudes minema ja näen ma teda alles homme õhtul peale kooli, ehk siis kuskil 21 paiku. Jah, natukene ikka põen ja imelik tunne on sees, kas ja kuidas nad ikka hakkama saavad seal? Teisalt on Anna juba suur tüdruk, kohe saab aastaseks, mis seal siis ikka nii hullu olla saab, eksole?!  Olgu jumal armuline mu vanaemale, et ta ei peaks 10x öösel tõusma ja samas Annabelile ka, sest vanaema norskab. Hihihi

Igaljuhul olen ma ennast nüüd mõnusalt kodus diivanile kerra tõmmanud ja teen praegu kõike seda, mida ma ealeski Annabeliga kodus olles teha ei saa. Näiteks kirjutan ma hetkel diivanil lebotades blogi… Annabeliga kodus olles ma seda teha ei saaks ja ainukene koht, kus ma arvutit kasutada üldse saan, on köögilaua taga. Ma arvan, et see on kindlasti üks põhjus, miks mul jutt ei jookse ja pea ei tööta, sest ma vihkan seal köögilaua ääres istumist ja õppimist. Ma ei tunne seal ennast üldse mugavalt ja selg väsib ära ja tagumik jääb kangeks jne pluss Annabel sikutab mind pidevalt jalasäärest ja tahab sülle tulla või haarata laualt igasuguseid asju.

Vaikelu diivanil

Ma tellisin päeval juba WOLT-i kaudu endale nuudleid ja pekingi kana, mille nüüd soojaks tegin ja TAAS jälle diivanil sõin, milline luksus! Ilmselgelt diivanil söömine ei ole mingi äge asi, millega uhkustada, ma olen igati selle poolt, et süüa võiks laua taga aga noo see üks kord ju võib. Annaga kodus olles me seda kindlasti ei tee ja ei saagi teha, sest viimane oleks valguskiirusel platsis ja mäkerdaks terve elamise toiduga kokku.

Ma olen end mugavalt sättinud kootud teki sisse, ma sain selle USA-s olles meid võõrustanud tädi Terje käest, kes selle ise valmis kudus ja võin ausalt kohe öelda, et täna on esimene päev, kus ma seda kasutada saan. Põhjus on lihtne - Annabel! Nimelt meeldib tal oma hambad sisse lüüa kõikjale, olgu selleks mõni narmastega või aukudega tekikene või kiuline diivan. Ma olen leppinud sellega, et mõndadest asjadest ei jää midagi alles peale seda, kui Annabel nad läbi käib aga teised on ilusti peidus ja ootavad oma aega.

Aa, ma olen unustanud mainida, kus Kristjan on. Ei, ma ei viinud teda koos Annabeliga vanaema juurde ööseks. Kes vähegi jalgpalliga kursis on siis teab, et täna on A Le Coq Arenal Eesti-Bosnia mäng ja Kristjan just täpselt seal hetkel viibibki. Ma ei tea, kas mäng on tõesti seda väärt aga ma tean, et mul on kohe kindlasti palju soojem olla praegu kui Kristjanil A Le Coq Arenal. Hihihi!

Mul on tegelikult tohutult palju õppida, kuid ma ei suuda muust mõelda, kui õndsast unest. Seisan silmitsi dilemmaga, kas punnitada ja õppida veel miskit või minna ja magada üks peatäis ja alustada homme hommikul värske peaga?!

Enda unistustes ma loomulikult puhkaksin, kui mul on antud lapsevaba päev. Ma läheksin vanni, loeksin raamatut, teeksin hunniku  koduseid spaa protseduure, vaataksin oma seriaale (Sajandi Valitsejanna ja Grey’s Anatomy) järgi, kirjutaksin oma mõned pooleliolevad blogipostid lõpuni ja lihtsalt oleskleksin. See kõik jääb aga unistuseks, sest siis peaks mul neid lapsevabu päevi olema kohe mitu tükki järjest.  Esimesel paaril kraamiksin kodu ja õpiksin ja edasi tegeleksin puhkusega.

Loe ka https://seeeiolemuinasjutt.ee

Loe ka neid lugusid