Jaga:     
Blogid | Triini blogi

„Olen konte murdnud, mul on tarkusehammast tund aega suust välja tiritud, olen sünnitanud, aga mitte iial tundnud sellist valu.“ (7)

Askeldasin tööd teha ja delegeerisin oma otsuseid, kui korraga lõi sisemusse selline valu, et silme eest võttis kohe virvendama. Minu elu muutus tol hetkel jäädavalt.

Neljapäev tundus minu jaoks üks nendest tavalistest neljapäevadest, sest ei olnud mitte ühtegi indikaatorit sellele, et saaks see päev kuidagi eriline või teistmoodi olema. Hommiku magasime Piigaga mõnuga ning seejärel viisin ta lasteaeda ja seadsin ise sammud kooli. Mind oli ees ootamas üpriski intrigeeriv loeng ja ootasin juba elevusega, milliseid teadmisi seekord ammutan.

Vähe leidub selliseid loenguid, mis suudavad nii kaasa haarata, et tekib tunne, et kõik õppejõu öeldu tuleb kirja panna ja nii ma siis teist korda oma elus konspekteerisin pastaka täiesti tühjaks. Viimased loenguminutid olin lausa sunnitud linti võtma, sest pastakaga enam kirjutada ei saanud ja kui ma enamasti olen selline inimene, kel alati 3+1 pastakat kotis olemas, siis sel hommikul olin kuidagi saanud kodust välja vaid selle ühe armetu pastakaga.

Peale loenguid seadsin sammud tööle ja nautisin seda kena sügisilma jalutades läbi linna pargi. Tööle jõudes tundus kõik täpselt selline kui alati. Askeldasin tööd teha ja delegeerisin oma otsuseid, kui korraga lõi sisemusse selline valu, et silme eest võttis kohe virvendama.

Minu elu muutus tol hetkel jäädavalt

Ma ei ole oma elus sellist valu veel tundud ja ausalt, ma olen igasugu valusid siiani tundnud. Olen oma konte murdnud, mul on tarkusehammast tund aega suust välja tiritud, ma olen sünnitanud, mul on käed lõhki olnud ja kõik muu, aga mitte sellist valu.

Eks ma alguses mõtlesin kõva mutt olla ning proovisin tööd edasi teha, kuni siis ühel hetkel reaalsustaju kaduma hakkas. Ma ausalt pean tunnistama, et ma ei tahtnud EMOsse minna, sest ma tundsin, et mu probleem on tühine ja mis ma seal ikka nende aega raiskan. Kui aga käsimüügiravimid leevendust ei toonud ja perearst siiski erakorralisse minna käskis, siis võtsin selle tee jalge alla.

Tolleks hetkel oli see valu halvamas mu liikumisvõimet ja lõpuks viidi mind ratastoolis järelvalvetuppa, kus kiirelt paigaldati kanüül ning hakati valuvaigisteid veeni tilgutama. Võiks ju arvata, et selline asi toob kiirelt leevendust, aga maos olev valu, mis kiirgas seljani välja, ei tahtnud kohe üldse mitte leevendust saada.

Analüüsid olid korrast ära

Maksanäitajad ja pankreasenäitajad ning põletikunäitaja kõrgem kui pidi ja nii mind siis ultrahelisse viidigi. Seal selgus selline tõsiasi, et mul on sapikivid. Ma pidin ausalt pikali kukkuma, sest ma arvasin, et sapikivid on vanemate inimeste haigus. Naiivne mina. Nüüd istun opijärjekorras ning loodan lähima aasta jooksul noa alla saada. Seniks olen aga spetsiaalsel dieedil ning kodust välja minnes peab alati ibuprofeen ja no spa kaasas olema.

Kui viimased aasta ja pealegi olen jälginud meeletult oma toitumist ja lugenud kaloreid ja kõike muud, siis nüüd on mul dieet-dieedis. Lisaks sellele, et osad toiduained on täiesti välistatud, on keelatud ka teatud viisil toitude tarbimine. Eriti raske oli aga kuulda seda, et kohvist tuleb loobuda. Mina ja kohvi, kohvi ja mina - loodetavasti keegi loobub oma sapilõikuse ajast, sest aasta jagu kohvist hoidumine mõjub juba praegu mulle halvasti. Kuna aga halbu uudiseid tuleb paaris, siis avastati mul ka korralik B12 vitamiini puudus. Nüüd pean mitme inimese doosi tablette sisse nosima ja kui olukord ei parane, siis ootavad mind ees süstid.

Asja huvitav külg on aga see, et kui nädala alguses võttis minuga ühendust üks kindlustuspakkuja, et mulle elukindlustust pakkuda, siis peale selle kui ma neile ausalt ütlesin, et lähen sapikividega kunagi opile, siis arvati, et nad pigem siiski ei paku mulle elukindlustust.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

7 kommentaari

V
Vegan  /   23:16, 10. okt 2017
Või? Nii palju probleeme pole normaalne...muidu tervel inimesel..
M
mingi pastakast imetud mögens  /   07:02, 11. okt 2017
Mis selle "uudise" mõte om?
L
Lugeja  /   07:05, 11. okt 2017
Loodan, et saad kiiremini op-ile, sest see valu on kohutav. Mina olin 23, kui eemaldati sapipõis. Jõudu!
E
ehmunu  /   08:21, 11. okt 2017
lugesin pealkirja ja olin kindel, et tegu on mõne kondimurdjaga, nii resoluutne ja vasktorudest läbikäiv jutt.
M
Mina  /   09:07, 11. okt 2017
tahaks lisada,et see kogemus on mulle tuttav,kõht hakkas valutama ja ei läinud poolt tundigi kui põrandal tegin kõhutantsu valud olid meeletud,ma ei mäleta kaua seal keerutasin,kui kuulsin poja häält-ema vajab koheselt kiirabi,siis vajusin jälle ära teadvusele tulin haiglas,arsti sõnul oli see ka viimane hetk-naistele südamele,kui ikka all kõhus valud kiirabi välja -pärast võib hilja olla!!!
U
Ullamulla  /   21:45, 13. okt 2017
Aimasin kohe pealkirjast, et jutt käib sapikividest. Ise piinlesin aastaid ennem kui leiti põhjus. Mida kiiremini lahti saad seda parem sest need üllatus rünnakud hakkavad korduma :(
E
E.  /   13:06, 15. okt 2017
Mul olid sapikivid ja operatsioon 25 aastaselt, 1985 aastal. Tavaliselt pidavat sapikivid olema vanematel ja paksematel inimestel- mina kaalusin enne oppi 48 kilo ja peale oppi 45 kilo. Mulle tehti lastenarkoosi (lasteannus), kuna ma nii vähe kaalusin. Kuna ma nii kõhn olin, ei olnud mul ka vaja tervet külge ja poolt kõhtu lahti lõigata, nagu tola ajal vee kombeks oli- mulle tehti kõhu peale ainult pisike lõikusekene. Üldiselt on sapikivid seotud päriliku ehk kaasasündinud kalduvusele ainevahetushäiretele, ole sa siis nii kõhn, kui tahes. Mingi aine vahetuse häire neid kive ju tekitab. Kohvi võisin ma peale oppi juua küll, ainult et piimaga. Hapukapsaid ja seeni tohin ma pärast seda ainult paar korda aastas süüa. Kõhunääre pole õnneks mitte kunagi haige olnud. Noh, häste läts, nagu öeldakse. Enne oppi ei antud 1 päev süüa ja peale oppi 3 päeva. Ja kui siis kolmas päev oleks ma pidanud saama puljongit ja kuivikut, ajas toidujagaja portsu segi, tõi mulle kandiku, millel olid kartul-kotlet-soust-peedisalat, ei hakanud ma talle igaks juhuks ütlema, et see pole mulle, vaid vohmisin kõik hästi kiiresti sisse, enne kui toidujagaja taipas. Eks ta pidi ilmajäänule uue toidu tooma. Seejärel sõitsin liftiga kliiniku kohvikusse, ostsin magustoiduks koogi ja piimaga kohvi. Midagi ei juhtunud. Sapikivivalud olid muidugi sellised, et ei soovita neid kellelegi.

Loe ka neid lugusid