Jaga:     
Blogid

Ka niimoodi saab: „Kuidas ma beebit ja suuremat last korraga imetasin.“

Imetamine on võrratu – ema ja beebi kvaliteetaeg, millele võrdväärset ei ole. Teadsin juba teist last Aadenit (1k) oodates, et tahan ka esimest, beebi sündimise ajaks aasta ja kümnekuust Elen Leid edasi imetada, kirjutab Nele (30).

Elen Lei polnud rinnast loobumise märke veel näidanud ja mulle tundus kuidagi ebaloomulik teda vägisi võõrutama hakata. Ja tõele au andes polnud ka ma ise valmis sellest loobuma, veel mitte.

Ma ei mäletagi täpselt, kust tandemimetamise teema minuni jõudis. Ilmselt Instagramist välismaa emmesid jälgides, kelle jaoks on see nii loomulik elu osa, et nad ei pea paljuks seda ka oma piltidel kajastada. Avastasin endalegi ootamatult, et ma pole kunagi taibanudki, et niimoodi ka saab ja tehakse. Ja et see on täiesti loomulik.

Eestis olen pigem kuulnud seisukohta, et kui laps jalad alla saab, on talle imelik rinda anda. Ka ise sellest teemast rääkides tundsin, et pean ennast õigustama, justkui plaaniksin midagi keelatut või lapsele halba. Kui nüüd mõelda, on see kummaline, kuna eri aegadel ja kohtades on lapsi ju ikka üle kahe aasta imetatud. Meie kiire võõrutamine on ilmselt nõukogudeaegne trend, mis on liigagi kauaks kinnistunud.

Beebi number üks

Niisiis seadsin raseduse lõpupoole sammud imetamisnõustaja juurde, et tandemimetamise kohta lähemalt uurida. Ämmaemand jõudis veel enne imestada, et mu tütar üldse veel rinda saab, ja arvas, et ma peaks ta enne uue lapse sündi võõrutama, kui vähegi võimalik. Kui ma oleks esimest last oodates puutunud kokku mõne teemaga, mis inimestes nii palju imestust ja võõristust tekitab, oleksin ehk tõesti enda sisetunde kõrvale jätnud ja kuulanud kõiki teisi. Õnneks olin vahepeal jõudnud emana enesekindlust koguda, et julgeda mõelda ja öelda: tean ise, mis mu lastele parim on.

Kohtumine imetamisnõustajaga andiski viimase vajaliku tõuke. Sain kõvasti julgustust ja kindla teadmise, et pole mingit põhjust, miks ma ei võiks oma mõlemat last imetada. Kõik tervisenäitajad on mul ju korras ja rasedus täiesti normaalselt kulgenud. Tuleb lihtsalt jälgida, et beebi saaks rinda esimesena. Kuidas kõik täpsemalt välja nägema hakkab, ma veel ette ei kujutanud, aga uskusin, et küll kõik laabub.

Ühel märtsikuisel keskpäeval, päev pärast tähtaega, panen tütart lõunaunne ja mul puhkevad looteveed. Kolm tundi ja nelikümmend minutit hiljem on värske ilmakodanik, beebipoiss Aaden mul rinnal. Esimese lapsega läks haiglas paar päeva, enne, kui ta õige imemisvõtte kätte sai ning ilma minu, mehe ja ämmaemandate trikitamiseta vabatahtlikult imema hakkas. Ta lihtsalt ei viitsinud vaeva näha, sest esimestel päevadel on piima ju veel vähe. Aaden hakkab aga rinda imema kohe ja imemisvõte on juba samal hetkel õige ja tugev. Ja see ongi kõik, kogu harjutamine!

Valusaid rindu polegi

Edasine sujub kenasti. Kuna mul pole imetamises vahepeal pausi olnud, jäävad ära ka valusad ja veritsevad nibud ning muu säärane. Kogu esimese ööpäeva veedab Aaden rinnal aktiivselt imedes, sünnitusmajas ta muuga ei tegelegi. Nii ei anna ka suurem kogus piima end kaua oodata. Järgmisel päeval, vähem kui 24 tundi pärast sünnitust kirjutatakse meid sünnitusmajast välja ja seiklus võib alata.

Elen võtab väikese venna rõõmuga vastu ja üsna ruttu ka omaks. Tita on ju nii armas! Minu õnneks ja suureks kergenduseks ei häiri teda ei see, et ma beebit tihti süles hoian, ega ka see, et ta minu juures magab.

Esimesed korrad, kui Aaden kodus rinda saab, vaatab Ellu mulle täieliku arusaamatusega otsa. Mis nüüd toimub!? Ta leebub aga siis, kui mõistab, et temalt midagi ära ei võeta. Ta on küll veidi skeptiline, ent õnneks mitte kade ega ürita venda kuidagi ka ära ajada. Jätkub ju mõlemale.

Rinda hakkavadki mõlemad tihtipeale koos saama, sest Elen ei taha ju nii tähtsast toimetusest kõrvale jääda. Vaatan lihtsalt, et talle jääks tühjem rind. Kohati tundub hea asendi leidmine tõsise akrobaatikana, aga mõne päeva jooksul hakkan asja juba käppa saama.

Piima jätkub mõlemale

Ainus probleem, mis esile kerkib, on imetamise tihedus. Kuna Elen ka nüüd tihedamalt rinda saab, tahab ta tahket toitu veidi vähem. Plaanin juba taas imetamisnõustajaga konsulteerida, samas aga loodan siiski, et see on lihtsalt alguse asi ja asjad loksuvad ise paika. Pealegi tulevad Elenil parajasti jälle hambad ja asi võib ka selles olla.

Minul on tekkinud meeletu joogijanu ja käingi nüüd igal pool veeklaasiga ringi. Vahel ärkan isegi öösiti, et unisena kööki komberdada ja janu kustutada. Kui lõpuks endale spetsiaalselt veepudeli ostan, et vedeliku tarbimine kogu aeg meeles püsiks, annab ka janu järele.

Nii meie päevad kulgevad ja nüüd ongi Aaden juba märkamatult ühekuuseks saanud. Piima jätkub mõlemale piisavalt ja jääb veel ülegi. Kuna Elen öösiti piima ei saa ja Aadengi eelistab pigem magada, annab hommikuti piimapais tunda. Aga minu kaks näljast lahendavad selle probleemi kiiresti ja mina olen rahuliku öö üle tänulik.

Ka Eleniga on olukord laabumas. Ta küsib küll tihti rinnale siis kui vendki, aga kui minu juurde istub, mõistab ilmselt, et ega see kõht tegelikult ju nii tühi olegi, nii et jääbki niisama istuma ja läheb varsti tagasi oma tähtsaid lapseasju ajama. Ta hoiab oma venda väga ja võib teda iga päev lõputult musitada ja kallistada. Aaden on esimese kuuga kasvanud pea 60 cm pikkuseks ja võtnud juurde 1,3 kilo. Piima jagub talle seega piisavalt ja ka mina tunnen end hästi. Elu loksub paika.

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid