Jaga:     
Pere | Vanemate suhtlemine

„Elasime lapse isaga koos 13 aastat. Kui ühel päeval asjad võeti ja välja koliti, kukkus kogu mu maailm kokku.“ (3)

Naine otsustas endise partneri ja endise eluga täieliku lõpparve teha. “Piinlik tunnistada, aga ma ei mõelnud kordagi sellele, mida mu laps tunneb või tahab,” arutleb Kadi.

Täiskasvanud ei oska viha ja valuga toime tulla. Suurimateks kannatajateks jäävad aga lõppude lõpuks lapsed, kes seisavad kahe tule vahel ning on sunnitud poolt valima. 

Vanematevahelised suhted mõjutavad lapse elukvaliteeti ja ka seda, milliseks kujuneb tema tulevane elu. Paljud lapsed kasvavad peredes, kus ema ja isa on lahutatud ning tülid eelnevast kooselust on jäänud lahendamata. Imestatakse, kuidas varemalt nii mõistlik ja innukas laps on ühtäkki muutunud problemaatiliseks ja kiuslikuks. Süüdistatakse kõike ja kõiki peale iseenda, mistõttu pinged kasvavad ja probleemid kuhjuvad. 

Kadi (34, nimi muudetud) ja tema lapse isa on lahus elanud neli aastat. Ühine laps Henri (8, nimi muudetud) on sellest ajast saadik elanud koos emaga. Ühises elukorralduses ei suudetud aastaid kokkuleppele jõuda ning kõige selle keskel on pidanud toime tulema ja kasvama väike poiss. Viimase aastaga on õpitud üksteisele andestama, minevik on jäetud seljataha ning vanemate omavahelises suhtes on kasvanud lugupidamine. Koos on muututud vastutus­võimelisteks lapsevanemateks.

“Elasime lapse isaga koos 13 aastat. Kui ühel päeval asjad võeti ja välja koliti, kukkus kogu mu maailm kokku,” tunnistab naine. Abikaasa jättis pere maha teise naise pärast. Kadile tundus olukord lootusetu, lahutus valmistas raskusi ja ebamugavust. Ta otsustas endise partneri ja endise eluga täieliku lõpparve teha. “Piinlik tunnistada, aga ma ei mõelnud kordagi sellele, mida mu laps tunneb või tahab,” arutleb Kadi. Algselt üritas ta igal võimalikul moel lapse isale last “keelata”, kuid sai ajapikku aru, et mees tema protestiga ei lepi. Seejärel lepiti kokku, et poeg veedab nädalavahetused isaga. “Ka sellise elukorraldusega ei suutnud ma leppida, minus oli nii palju viha ja raevu, mida ma ei osanud alla suruda.”

Tülid ja vaidlused pojaga

Tegelikult on Henri isa alati olnud kohusetundlik ja hooliv. “Ta on täpselt selline mees, kelle üle laps tunneb uhkust ja keda ei pea häbenema.” Kadi tunnistab, et tal oli hirm, et lapsele meeldib isaga rohkem kui temaga ning ta soovis iga hinna ees, et laps sõltuks kõiges eelkõige temast. “Kui laps oli nädalavahetuse isaga veetnud ja pärast seda koju tuli, siis tahtis ta alati rääkida, mida nad olid koos teinud. Mulle oli see välja­kannatamatu ja ühel päeval karjatasin talle, et siin majas me isast ei räägi.”

Seejärel tundis Kadi, kuidas poiss hakkas muutuma. Henri oli kuuene, kui ei tahtnud enam emaga eriti suhelda ega koos aega veeta. Naine tunnistab, et laps oskas temaga hästi manipuleerida, muutus kiuslikuks ja jonnis pidevalt. Tagantjärele mõeldes saab ta aru, et poiss oli pettunud ja kurb, kuna vanemad ei suutnud omavahelisi probleeme lahendada. “Ta oli nii väike, kuid teadis vist väga hästi, mis minu ja isa vahel toimus.”

Kui tülid ja vaidlused olid kestnud juba üle kolme aasta, lõi ema peas ühtäkki tuli põlema ja ta mõistis, et nii enam edasi minna ei saa. Ta helistas eksabikaasale ja pakkus välja, et nad peaksid omavahelised probleemid ja pinged lapse nimel ära lahendama. “Mees oli väga üllatunud ja algselt vist mõtles, et see on mu järjekordne plaan nendevahelist suhet lörri ajada.” Naine oli valmis teise poole ära kuulama, teda mõista üritama ja seejärel isegi andestama. “Sel hetkel mõtlesin, et olen kolm aastat oma elust kulutanud isa-lapse suhete rikkumisele, teinud sellega haiget pojale ja mingil määral ka endale. Oleksime võinud kohe pärast lahkuminekut asjad selgeks rääkida, mitte lisapingeid tekitada.”

Haavad ja armid

Läbirääkimistest on möödas natuke rohkem kui aasta, elu on võtnud uue pöörde. Kadi on leidnud enda kõrvale toetava mehe, kes suhtub hoolivalt ka tema lapsesse. “Olen õppinud andestama ning seadnud prioriteediks poja soovid ja vajadused. Kõige rohkem kahetsen seda, et keelasin Henril olla laps, lõbutseda oma isaga. Et keelasin isal jagada oma lapsele kogemusi, teadmisi ja oskusi.” Henri tunneb suurt rõõmu, et saab lõpuks tülide ja vaidlusteta mõlema vanemaga vabalt suhelda ning kasvada rahulikus keskkonnas.  

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

3 kommentaari

  /   10:28, 29. sept 2017
Niisuguseid naisi on Eestis palju kes arvavad et nemad on maailma nabad.selle taga on see et ei taha tunnistada oma vigu,mis on töenäoliselt tehtud enne oma suhtekriisi s.t. nooruses kellegi arvelt mis tuleb teatud aja pärast sulle suure sülega tagasi.need inimesed mingu ajas tagasi ja möelgu mida nad on valesti teinud.
J
Jah  /   19:31, 29. sept 2017
neil aint "mina ja maailm" , iga nurga taga nähakse hunti jne. Isegi kui mees oli kord tanklas ja ootas, kuni teenindaja vormistas haagiserenti, ei suutnud naine ära oodata ja tormas tanklasse "litsi" sõimama.
  /   10:16, 1. okt 2017
Ma arvan, et sellist "pere hülgamist" ei saa nii lihtsalt teksti panna. Ma ei asu naist kaitsma, kuid kui leitakse uus naine, kelle peale tõuseb paremini, siis tuleb isasel viga otsida ikka iseendast. Ja kuidas saab samaaegset keelata solvumistunnet mahajäetud? See on ju ilmselge egoism. Lisan, tänapäeval laguneb üle pooltest abieludest. Kas pereemad on tõesti nii pahad ja sellist lõppvaatus väärt?

Loe ka neid lugusid