Jaga:     
Blogid

Koduse ema jaoks normaalne? „Kultuurikiht põrandal: näritud võileivast ja paberitükkidest koerakarvadeni.“ (1)

Rasedaks jäädes lubasin ma, et meie majas ei hakka olema igal pool lasteasju nähtaval. Mind häiris mõte esikus rippuvatest kombedest ja kummikute-kingade rivist nagu elaks majas sajajalgne.

Otseloomulikult olin ma kindel, et vähemalt esimene korrus püsib mänguasjavaba. Enne emaks saamist olin ma paras korrafriik. Mul pidid asjad olema õige koha peal ning ma panin automaatselt tähele, kui raamaturiiulis oli keegi raamatu vale koha peale asetanud. Ma ei saanud uinuda, kui kardinad olid valesti akna ees, kui linik oli laual viltu, toolid mitte ühe joone peal.

Ma olen ema olles palju sõnu söönud, nii ei tule ilmselt üllatusena ka see, et ma sõin sõnu lasteasjade kohapealt. Alguses ma tõesti püüdsin esimest korrust mänguasjavabana hoida, kuid lõin peagi käega. Mõttetu enesepiinamine. Lihtsam oli toanurka tuua suur korv, kuhu mänguasjad sisse saab lihtsalt visata. Esikus rippuvad lasteriided ja jalatsid toovad aga mu meelest majja elu ja soojust.

Elu ja soojus

Sama arvan ma põrandal oleva rongi või diivanil oleva nuku kohta. Ilma laste asjadeta oli maja eluta. Kuna ma siiski olen natukene korrafriik, siis ikka on mul mingid pinnad, kus ma ei kannata näha lapseasju. Näiteks diivanilaud peab alati olema puhas, aktepteeritud esemed on vaid lilled, raamatud ja küünlad, muu ajab mind endast välja. Samuti ei kannata ma toolidel vedelevaid riideid (välja arvatud garderoob, kuhu kõik saab silma eest ära visata).

Tänu lapsele on meie kodu ikka sassis, siin-seal on mänguasjad, ikka jäävad aegajalt riided tooliselja peale vedelema, toa nurgas (häbi tunnistada) seisab 80% ajast pesurest, mida (häbi tunnistada) ma teinekord isegi külaliste tulles ära ei pane. Samas ei saa ma sinna midagi parata (ma tunnistan, et olen tõesti selle koha pealt natuke friik ja ilmselt ka kahepalgeline), et kui ma vaatan läbi sotsiaalmeedia paljude teiste lastega perede kodu, siis mul tekib tihti küsimus, et kas lastega kodu peab sassis olema.

Niimoodi, et mänguasjadest tuleb karguga üle hüpata, et toolidel ja diivanitel olevate riiete ja kottide ja muu pahna kuju järgi saab vaid aimata, et seal on diivan või tool, et raamaturiiulitest vaatavad vastu mänguasjad, lutipudelid, marlimähkmete hunnikud, suvaliselt käest ära pandud lapseasjad. Kas nende asjade jaoks paremaid kohti pole? Panipaiku? Kappe? Korve, karpe, kuhu mänguasjad silma alt ära visata?

Kolahunnik ja hubane?

Ma saan täiesti aru, et lapsed mängivad ja ajavad kodu sassi ning emadel on muudki teha kui kodu koristada, aga samas ma ei suuda kuidagi aru saada, et sellises segasummasuvilas on mõnus ja hubane olla. Nagu elaks kolahunnikus. Ida võib kodu pea peale ajada, kui tal sõbrad külas käivad, aga see on mängu käigus. Mänguhoos ja sõpradega koos tehku lapsed, mida tahavad, peaasi, et maja oma kohale jätavad. Pärast koristame me kodu kenasti koos ära ja see ei võta tavaliselt rohkem kui pool tundi. Okei, isegi kui see võtaks tunni, siis ei ole see ka ööpäevast suur osa. Ei jäta ju asju niisama laiali, sest ta niikuinii mängib.

Mihkel Raud kirjutas oma raamatus, et sõbrad, kes külla tulles ära ehmuvad põrandal olevast kultuurikihist, võivad minna muuseumi, sest majas on lapsed ja kultuurikiht põrandal on normaalne nähtus. Ma olen temaga nõus, sest ma arvan, et ta liialdas ja pidas silmas põrandaid, mida igal hetk meeleheitlikult läikima ei nühita ja kust võib leida natuke puru, aga samas ma tean, et osade koduste vanemate jaoks tähendab see “kultuurikiht”, et põrandal on kõike – näritud võileivast, paberitükkidest koerakarvadeni.  Ei saa ju olla mõnus kui palja jalaga põrandale astudes midagi kogu aeg talla alla jääb või seal kleepub?

Vaatan näiteks Anna Lutteri blogi  ja imestan kui geniaalselt ta suudab kõik ära organiseerida. Ka tema lapsed mängivad ja ajavad kodu sassi, aga lihtsad ja nutikad lahendused aitavad segaduse kiiresti ka ära kraamida.

Ma tean, et mul on probleem.  Laisk inimene, kes armastab korda;)

Loe ka https://estonianwithabackpack.com

1 kommentaar

  /   20:34, 21. sept 2017
Ära samasta omavahel laialiolevaid laste asju ja sinu laiskusest põhjustatud mustust ja räpakust. Siis on kõik okei. Täpselt sama on ka telekasaadetes Kodutunne või mis iganes selle nimi oli. Vaesus ja laiskusest põhjustatud mustus ei ole sünonüümid.

Loe ka neid lugusid