Jaga:     
Blogid

Lapsega psühholoogile: „Soovin leida lahendust, mitte mõelda, et suva, küll kunagi möödub!“ (1)

Meil on peres väga aktiivsed lapsed ja kuna neid on neli, siis tekib paratamatult vahel olukord, kus nad soovivad kõik ühel ajal tähelepanu.

Tänu sellele, et kõigile ei saa koguaeg personaalset tähelepanu pakkuda, on pojal tekkinud tugev tähelepanuvajadus.Ta üritab leida tähelepanu tihtipeale just pättustega. Kuna meil temaga on sõnakuulamisega kõige suurem probleem, siis otsin erinevaid variante, et miks ta sedasi käitub. Eks see laste omavaheline kaklemine ole ka juba väsitav. Ma saan ju aru ka, et Kaspar on meil ainus poisslaps ja kaua ta ikka viitsib seal kanakarjas istuda.

Ta ei avane ei meile ega kasvatajatele, kui üritame uurida, mis on mureks tema tigetsemishoogude ajal. Ta väljendab end karjudes, viskab end pulgaks ja on olnud hetki, kus teeb ka haiget. Selle tulemusel üritan leida erinevaid abinõusid. Nii raamatutest, artiklitest või psühholoogi juurest.

Mõni aeg tagasi leidsin artikli, kus soovitati  öelda lapsele jonnihoogude ajal: “Sul on kaks varianti…”. Olen hetkel seda proovinud, ning näen, et tüdrukutega toimib see 100%. Näide: Kaspari sünnipäeva õhtul, kui oli magamaminekuaeg, soovis Kaspar võtta endale kaissu angry birdsi põrsa, Karoline tahtis seda endale kaissu ning kukkus räuskama ja jonnima. Mina siis räägin, et tal on kaks varianti: 1. Kaspar saab täna ja tema homme. 2. Ei saa üldse.

Ta ei leppinud kummagagi, otsustas edasi karjuda. Nii ma siis võtsingi väiksemad enda tuppa, kuniks ta maha rahuneb. Ei läinud kaht minutitki, kui juba teisest toast tuli "emme-emme". Läksin sinna ja ta nõustuski homme kaisutama. Saatsin väiksed vooditesse tagasi, tegime uuesti musid-kallid-paid ja lapsed jäid koheselt magama.

Täna käis mul külas tuttav, kes on oma poisiga samalaadse asja läbi teinud. Ta andis mulle ühe hea psühholoogi kontakti ning soovitas seniks raamatut “Kiindumushäirega laps”. Seda raamatut lähen täna ka raamatukogust otsima. 

Psühholoogi juurde pöördun ma ikkagi, kuna nemad on professionaald. Ehk avaneb poja võhivõõrale paremini. Nemad on siiski seda ala õppinud ning oskavad soovitada nippe just personaalselt minu lapsele.

Tean, et siinkohal lähevad arvamused lahku. On neid kes pooldavad sellist väljast abi otsimist. Kuid on ka neid, kes arvavadki, et emad peavad ise hakkama saama ja kasvatama lapsi kindlate reeglite järgi. Minul pole häbi paluda abi. Ma tunnistan, et meil on probleeme, aga vähemalt soovin ma nendele lahendust, mitte ei mõtle, et ah suva, küll kunagi läheb paremaks.

Loe ka: minuomalugu.wordpress.com 

1 kommentaar

S
Soovitus  /   23:15, 24. sept 2017
Dr.Kleinberg on oma ala Prof.

Loe ka neid lugusid