Jaga:     
Blogid

Kas peaks sekkuma: "Mida teha, kui vanem ise oma last ei keela?" (1)

Kui laps kisub teiste käest asju ära, lööb ja vanemad sellele tähelepanu ei pööra, siis annab see signaali, et selline käitumine ongi okei. 

Mind on juba tükk aega painanud mõte, et kas ja kui palju peaks lapsevanem “oma nina toppima” väikelapse sõprussuhetesse? Lapse puhul on üsna tavaline selline “praegu olen sinu sõber, praegu ei ole” suhtumine. Eks ikka minnakse mingite pisiprobleemide tõttu vahepeal omavahel tülli, aga üldiselt need lahenevad kiirelt ja varsti mängitakse jälle koos. See on tavaline ja sellisel juhul ei arva mina ka, et oleks vaja lapsi lepitama joosta. Küll aga kui minu laps näiteks kedagi lööb ja seetõttu tülli lähevad, palun küll lapsel minna vabandust paluma, sest löömisega ei ole okei oma erimeelsusi lahendada.

Kui laps hakkab kellelgi asju käest ära kiskuma, siis selgitan samamoodi kõrval, et käest ära kiskuda EI tohi ja tuleb kasutada väljendit “Palun anna mulle ka”. Minu jaoks on loogiline, et kust mujalt see laps õpib, kui lapsevanem ei suuna? 

Teine lugu on “tõmban-tõukan” suhtumisega. Lapsed on väga erinevad ja on ka selliseid lapsi, kes kipuvad maast madalast kohe sellised domineerivamad olema ja leiavad, et neil on õigus sõpradega ringi käia nii, nagu nemad soovivad. Ehk siis ühel hetkel on suur sõber ja järgmisel hetkel saadab sõbra pikalt ja jookseb kellelegi teisele järele. Üldjoontes on see keegi suurem ja ägedam. Niikauaks kuni see suurem ja ägedam silmapiirilt kaob, siis kõlbab jälle vana sõbraga edasi suhelda. Selline “sõprussuhe” võib aga jällegi sellele nõrgemale väga halvasti mõjuda, keda hüpiknukuga koheldakse.

Mõnel on sellisest suhtumisest kama ja mängib teiste sõpradega siis senikaua. Samas teine laps, kes on väga hella hingega, võib sellisest käitumisest väga häiritud olla ning õnnetuks muutuda. Minu loogika ütleb, et lapsele tuleks siiski selgitada, et kedagi hüpiknukuna kohelda ei tohiks. Sa ei pea olema kõigi sõber, sa ei pea kõigi sõpradega koguaeg mängima, aga kui sa ei soovi parasjagu selle sõbraga mängida, siis ütled, et ei taha hetkel temaga mängida, mitte ei teata “ma ei ole enam sinu sõber” või veel hullem, ei solva teda kuidagi.

Laps alustab puhtalt lehelt, lapsevanema ülesanne on talle selgitada viisakusreegleid ja käitumist. Laps valib ise sõbrad, kellega mängida soovib, kuid lapsevanem õpetab lapsi neisse õigesti suhtuma. Sa kas oled sõber või sa ei ole sõber. Selline “täna olen, homme ei ole” suhtumine, ei ole minu silmis tolereeritav. Ammugi siis selline suhe, kus “sõpra mängitakse” vaid seetõttu, et sul on uus ja äge asi, millega tahetakse mängida. Loomulikult lapsevanem ei tohiks otsustada, kellega laps tohib suhelda ja sõbrustada või kellega ta PEAKS seda tegema, kuid õigele teele suunamine peaks olema ju lapsevanema kohustus?

Kas ja kui palju teie oma laste sõprussuhetesse nina pistate? Kust jookseb piir, kust maalt lapsevanem ei tohiks enam oma nina laste vahele toppida ja neid suunata? Kas tolereerite seda, kui mõni teine täiskasvanu su last korrale kutsub, kui näeb ebaviisakat või vägivaldset käitumist? 

ALLIKAS: https://loomaaedonkirju.wordpress.com

1 kommentaar

K
kõike võib  /   08:14, 18. sept 2017
tolareerime edasi?

Loe ka neid lugusid