Jaga:     
Blogid

Töö väikelapse kõrvalt: „Miks mulle meeldib kodus töötada?“

Samal ajal, kui ma pooletunnist Skype koosolekut püüdsin pidada, suutis mu väike preili toidu mööda elamist määrida, ennast täis pissida, kõik pissised riided pesumasinast välja maha tirida, kaks (!) korda maha kakada, süüa musta pliiatsit, nii et ta nägi välja nagu tont, nutta ja karjuda, et tema ka tahab tädiga rääkida.

Lapsed on meie elu õied. Selle vastu ei saa. Nad on nii armsad, kui nad magavad ja nii armsad, kui nad õpivad rääkima. Minul on õnn olla kahe pontšiku emaks ja juba varsti-varsti on minu tiiva all ka kolmas pesamunakene.

Mulle on palju öeldud, et mis mul viriseda on, elu nagu lill. Olen aga lastega kodune ja tööd saan kah kodus teha. Nii ongi! Ma armastan seda elu! Olen selle omale ise ligi meelitanud ja naudin seda nii nagu oskan! Küll aga, armsad emmed, kes te käite “päris” tööl. Mul on teile tõde valgustada. Ma teen siiski tööd selleks, et raha teenida, et ma ei peaks kodust eemale tööle minema.

Mulle meeldib tööd teha, kui...

Samal ajal, kui ma toas ringi jooksin ja kiskusin telefonilaadijaid käest ära, mida ta püüdis meeleheitlikult valepidi stepslisse pista, pesin ta kakaseid jalgu ja põrandat, tuli mul ka kaasa mõelda, mis raamatupidamisprogrammis arendamist vajab, et tööd hõlbustada, kuidas pangamakseid efektiivsemalt ette saaks valmistada, mida olulist olen palgaarvestusprogrammis märganud, kuidas ma dekreedi ajaks töö saan üle antud, kuidas projekte paremini hallata ja kuidas töötamine välja hakkab nägema, kui dekreet lõpeb.

Ausalt, mulle meeldib tööd teha. Mulle meeldib mõelda asjadele, mis ei ole seotud pesu pesemise ja kellegi järelt koristamisega. Mulle meeldib mõelda, et mu töö on oluline ja mu aju areneb, kui esitan talle järjest raskemaid väljakutseid. Kõike seda meeldib mulle eriti teha siis, kui keegi mind ei sega. Kui ma saan rahulikult mõelda ja keskenduda.

Ma valmistasin enda arvates kõik super hästi ette: panin multika mängima, panin toidu lauale valmis, võtsin joonistamise asjad välja ja andsin pisipontšikule ka kõrvaklapid pähe, et ta on sama tähtis koosolekuline nagu mina. Valmistasin ka oma vaimu ette, et teeme selle koosoleku ära. Ja tegimegi! Küll aga oleks see olnud tragikoomiline, kui tavalise kõne asemel oleks ka videopilt mind kaasa saatnud, kui ma oleksin näiteks veel närvi läinud või mõni hullem katastroof oleks meid tabanud.

Aga ma sain oma koosoleku peetud. Kõik ülesanded sain kirja pandud, mida edasi arendada. Suurema laga sain jooksvalt puhtaks küüritud. Laps on elus. Mina olen täie rahu juures.

Kõik on tehtav!

Niisiis teinekord, kui mõtled, et pole see ära midagi, et kui laps kodus haige on, siis võib ju ema kodukontoris edasi töötada – kujuta ise ette, kuidas omale töö juurde pisikese lõugava/palavikust tulitava/ väsinud/ valutava/ oksendava sültja sülelapse kaasa võtad. Kodus on küll teine keskkond, aga tegeleda tuleb lapsega ju samamoodi. Pole päris nii, et ütled kaheaastasele, oota nüüd neli tundi, mul siis tuleb lõuna ja tegelen sinuga edasi. Hahaa! Hea nali! Suuremale lapsele on tõesti võimalik öelda, et ole nüüd pai ja lõbusta ennast kuni ma tööd teen. Aga tavaliselt lõpeb see sellega, et laps vaatab päev otsa iPadi, mis pole sugugi parem, kui kaheaastase üksi jätmine.

Vahetevahel tahaks ju panna ilusad riided selga ja näo ära värvida, minna vaiksesse kohta, kus saab suurte inimeste moodi rääkida. Aga kas see peab olema just töö pärast? Selle jaoks võin korraldada ka mõne deidi härraga või sõbrannaga.

Kõige eelneva pärast mulle meeldibki teha tööd näiteks köögilaua taga teed juues, õhtul, kui lapsed magavad ja teised inimesed on ammu unustanud oma tööpäeva ja sätivad ise ka magama. Vahel tekib mul endal sellest unevõlg, kui miskit suuremat lahendamist vajab. Vahel olen ma ise selleks esmaspäeva õhtuks nii ära väsinud, et pea üldse enam ei lõika. Vahel tuleb palgapäev nii ootamatult, et tuleb lapse lõunaune ajal sõidupäevikuid ja lisatasusid arvestada.

Aga teinekord olen ma jälle nii virk, et teen mitme tunni töö poole kiirema ajaga ära, sest mul on motivatsioon. Ma tean, miks ma seda tööd teen. Ja ma tahan seda teha. Ja ma teengi seda. See on minu valik. Ja isegi pärast kõike seda, mida see endaga kaasa toob, olen ma ikkagi väga rahul, et saan kodus töötada.

ALLIKAS: https://paremokei.wordpress.com

Loe ka neid lugusid