Jaga:     
Blogid

„See täielik absurdsus ongi kehalise kasvatuse tund ehk enesehinnangu tümitamine koolis!“

Sattusin metsavahele, kus toimus kehalise tund. Lapsed jooksid keel vestil, mõni hoidis oma roiete alt kinni, sest südame alt pistis, mõnel olid silmad peaaegu tagurpidi. Kõike selleks, et mingis täiesti debiilises tempos metsa all ringe joosta ja samal ajal mitte olla kõige halvem ja viimaseks jääda. 

Õpetaja vaatas seda kõike rahumeeli pealt ja see täielik absurdus ongi kehalise tund. Pole ime, miks kõik kehalise tunde vihkavad. Mul oli kui täielik flashback, sest meie põhikooli kehalise tunnid olid täpselt samasugused. Etteantud ühesugused standardid kõigile, mis tümitas su igasuguse enesehinnangu, kui ei suutnud joosta sama kiiresti kui klassi kõige kiireim tüdruk.

Kui praegu mõtlen, siis see aeg, millega pidime 500m jooksma, samas tempos jooksevad lõike kogenud jooksjad. Koguaeg vasardas peas mõte sellest, et ma ei taha jääda jooksuringi ajal viimaseks, sest siis olen hale ja nõme ning ei saa millegagi hakkama. Ja niikuinii õpetaja arvab, et ma olen halvem kui teised, sest pikkust oli 20 cm rohkem ja kaalu samapalju. Iga kehalise tund lõppes minu jaoks kurvastusega. Muidugi välja arvatud juhul, kui sai mängida võrkpalli, sest selles sain natuke hiilata ja tunda ennast väärtustatuna.   

Täna neid samu lapsi vaadates tundsin justkui seda kõike uuesti ja ma tean nii hästi mida ka nemad tunnevad. Ja siis me imestame, miks lastel on enesehinnang madalam kui muru ja kust algab enda võrldemine teistega. Me ju ei saa panna kõiki inimesi samale pulgale. Iga keha on erinev, iga inimese sportlik vorm on erinev, iga inimese vaim on erinev. Miks me tahame siis olla kõik samasugused? Miks hinnatakse kõiki ühe standardi alusel?

Lapsed peaksid nautima liikumist, mitte kurvastama selle üle, et mõni teine on klassis kiirem. Igal ühel on omad tugevad küljed, mis on tunnustust väärt, miks peab esile tooma seda, et laps ebaõnnestus ja on aeglasem/halvem, kui õpetaja paika pandud hindamiskriteerium. Kehalise tund peaks just kaasa aitama liikumise edendamisele, mitte tõukama lapsi spordist veel kaugemale ja kaugemale. Miks ma siis ei imesta, et õhtul istutakse ainult arvuti taga ja teleka ees, ning kuidas ülekaal kukil on.

Kui juba lapsepõlvest hakkab selline võrdlemine pihta, siis ma ei imesta, miks ka paljud täiskasvanud madala enesehinnagu all kannatavad. Enda võrdlemine jätkub nii sotsiaalmeedias kui ka spordisaalis. Me ei saa olla lihtsalt kõik ühesugused!! Ja ma olen pool elu püüdnud kogu seda madalat enesehinnangut kompenseerida kõige muuga. Kogu see ülim saavutamisvajadus siiski haiget saamise tagajärg. 

Palun ära võrdle ennast teistega! See kui sina ei jõua joosta maratoni või jooksed 10 km 1h asemel 1,5 h ei tee veel sinust halvemat jooksjat. Või kui sinu lihased ei punnita välja nagu mõnel teisel, ei tähenda seda, et sina jõusaali ei kuulu. STOP! Ole sina ise ja tee kõike ainult enda jaoks, mitte teistele! 

Ja teate, mida ma tahtsin eelmisel aastal peale maratoni lõpetamist teha? Saata oma põhikooli kehalise õpetajale sõnum. Ta oli ühtlasi ka mu klassijuhataja. Kirjutasin mustandigi valmis, aga kahjuks oli tema number telefonist kadunud. Mustandis seisis kiri: "Jooksin just maratoni alla 4h! 42,2 km jooksu! Säh sulle kolmede eest, mis ma põhikoolis 500m jooksus alatihti sain"

ALLIKAS: http://www.helenablogi.ee

Loe ka neid lugusid