Jaga:     
Blogid

Lasteaiakoosolekul: „Tundsin end niru emana!“ (1)

Kui kooksin lasteaia laadaks näiteks kümme paari sokke, siis ilmselt peaksin kõik vähegi vabad õhtud poole ööni kuduma.

Need, kes on näinud seriaali „Gilmore Girls“ vast teavad stseeni, kus lapse kooli minnes ja talle õpimappi tehes tehakse mapp ka emmede-isside jaoks, kus peetakse järge selle üle, kui palju ema-isa koolile panustab.

Minul tekkis täna samasugune tunne, kui olin lapse lasteaiakoosolekul. Küll otseselt meile kui lastevanematele mappe tegema ei hakatud, aga tekkis tunne, et olen vist üks niru lapsevanem. Eks võib-olla see tunne tekkis vaid minul ja äkki ma olengi selline imelik inimene, kes asju teisiti tõlgendab kui üldsus, aga üks teemadest oli mingi laada korraldamine. Sinna siis lapsevanemad küpsetavad, heegeldavad, koovad, tikivad ja muudmoodi meisterdavad nodi, mida laadal müüa ja millest saadud tulu läheb lasteaiarühmale. Pean tunnistama, et tol hetkel läks mul korraks mõte uitama sinna suunda, kas ma saaksin osaleda ja millega ning ei pannud tähele, mis selle rahaga peale hakatakse.

Igatahes tekkis kohe arutelu, et kas tasuks kokku panna vastav grupeering, kes siis hakkaks vaatama tööjaotust, et välistada korduvad tegevused. Et ei ole vaja liiga palju tassikooke või muud sellis kraami. Ma ausalt hakkasin mõtlema, et kuidas ma panustada saaksin ja millega. Jah, ma oskan kududa ja ma koon suhteliselt kiiresti, aga mul ei ole õrna aimugi, mida sellist ma saaksin valmis kududa, mida kõlbaks maha müüa ja seda veel suhteliselt lühikese perioodi jooksul.

Mul on kapp lõngu täis ja kui teeksin näiteks 10 paari sokke eri suurustes, siis ilmselt peaksin kõik vähegi vabad õhtud poole ööni kuduma, et mingit asja valmis toota. Iga õhtu teleka ees kududa ei saa, sest ka õppetöö vajab oma. Ülikoolis aineid valides ei tulnud küll õppekava väga tihe, aga tegemist tuli omajagu ning seetõttu tekkis isegi kahtlus, et kui suudaksin mingeid asju valmis vorpida, siis kes neid turustaks?

Jõuluks kommikotid?

Järgmise suure kategooriana läks arutelusse jõulupidu ja sellega seonduv kingituste värk. Kohe kui õpetaja tegi ettepaneku kommikotid tellida, et oleks kõigil ühesugused, siis võis mõne ema näost välja lugeda päris suurt kaitsepositsioonile üleminekut. Okei, ka mina emana ei armasta seda, et lapsele kommi antakse ja ei ole ka õnnelik selle üle, kui tuleks jõulupakiks kommikott. Viimane visiit Piigaga hambaarstile sisaldas endas viidet, et Piiga ühte hambasse justkui hakkaks auk tekkima ja hääletasin selle poolt, et lapsele kingikotti ikka midagi asjalikku saaks pandud. Minu arvates aga ei tasu teha skandaali sellest, kui õpetaja sellise ettepaneku teeb. Ilmselgelt on tal kogemus varasematest aastatest, kus lapsevanemad ei jõudnudki ühisele otsusele ja siis mindigi seda teed.

Ja kui juba oli kommipakkidest juttu, siis tehti juttu ka päkapikkude käimisest rühmas. Beebigrupis olin selle teemaga kokku puutunud, sest ühe lapse lasteaias tehti midagi säärast ning oli meilgi arutelu grupis, et millised võiksid olla armsad ja toredad alternatiivid küpsistele ja kommidele sussi sees. Too hetk tehti siis käsitsi helkurribasid või vilditi midagi ja lapsed olid väga õnnelikud nende pisikeste kingituste üle. Kui aga lasteaias see teema päevakorrale tuli, siis tundus jälle, et keegi kusagil tahaks nagu midagi öelda. Inimesed kuidagi nihelesid ja ei tundnud üldse õnnelikud olevat selle hetkeni, kus õpetaja mainis, et ei pea ju sussi sisse kommi panema.

Lisaks jagati siis kohale tulnud lapsevanemate vahel ära erinevaid ülesandeid ja mul tekkis esimest korda elus tunne, et ma reaalselt peaksin kuidagi panustama füüsiliselt. Kes pakkus end leiba küpsetama, kes mingeid orgaanilisi asju sebima ja mida kõike veel. Vast aasta jooksul tuleb selliseid pakkumisi lisaks, aga hetkel tundub, et minust küll seda väga tubli lapsevanemat ei saa, kelle mapp püüdlike panustega täitub.

­Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

1 kommentaar

L
Leevike 35  /   11:34, 16. sept 2017
Igaüks teeb palju jõuab, inimesed on erinevad. Olen ise õpetaja, kahe lapse ema, üliõpilane. Soovin ja jõuan panustada nii laste kooli, töökohta, ülikooli ja tegeleda hobidega. Kusjuures teen seda kõike puhtast rõõmust kuna kõik läheb nii enda kui teiste laste heaks. Ilmselt on mulle antud olla avatum ja töökam kui enamikule. Panusta palju jõuad, tee seda hästi ja läbimõeldult ja tunne rõõmu, et said aidata. Kohustused tuleb enda jaoks meeldivaks muuta!

Loe ka neid lugusid