Jaga:     
Blogid

Kuidas me pihlapuu all salaja abiellusime! (1)

Ühel kevadõhtul ütlesin härrale oma kõige kavalama naeratusega, et mul on üks mõte. Nõnda ma siis rõõmsalt naeru kihistades talle pihtisingi, et tahaks hirrrrmsasti temaga lõpuks ometi abielluda!

Olles minuga juba neljandat aastat koos, teab härra väga hästi, et tõenäoliselt on selle naeratuse taga mingi üpris hullumeelne plaan ja veelgi suurema tõenäosusega ei jäta ma enne, kui see saab täide viidud.

Härra on mul üldiselt selline unistaja tüüpi inimene, aga teatud asjades jällegi ei ole üldse ning tahab pikalt asja vaagida. Ka nüüd lausus ta esimese hooga, et tema abiellub ainult ja ainult suvel ning selleks suveks me pulmapidu korraldada enam ei jõua. Panime siis selle teema natukeseks ajaks kõrvale, aga mul ei andnud hing rahu. Mõtlesin pidevalt selle peale, kuidas me aasta varem olime planeerinud abielluda ja selle lõpuks edasi lükanud ning kui stressirikas tookord kogu asi oli. Me ei tahtnud tegelikult üldse suurt pidu ja pulma planeerides mõtlesime rohkem teiste kui endi peale. Ja mida kauem ma mõtlesin, seda selgemaks see asi minu jaoks sai.

Vanemate ees saladus

Juuni viimasel päeval naeratasin jälle oma kõige kavalamat naeratust ja ütlesin härrale, et minu südamesooviks on tegelikult üleüldse abielluda nii, et peale meie ei olekski kedagi. Esialgu ma tema nõusolekut ei saanud, sest tähendas see ju kogu asja saladuses hoidmist ja tegelikult painas meid mõlemaid hirm vanemate reaktsiooni ees. Samas teadsime, et kui meie lähedased sellest teaksid, siis tahtmatult või tahtlikult hakkaksid nad ikkagi meis süümepiinu tekitama ja lõpuks ei saaks me seda, millest tegelikult mõlemad unistasime. Ja kui ma paar nädalat enne tähtsat päeva hakkasin selles otsuses kahtlema, siis oli hoopis härra see, kes mind jälle maha rahustas ja ütles, et see on meie kõige tähtsam päev, mitte teiste oma.

Nõnda me siis suurema osa juulist kõige vajalikuga tegelesimegi. Paaripanija leidmine oli äärmiselt lihtne, sest teda soovisime ennast paari panema ka esimesel korral. Tänan kogu südamest Meego Remmelit, kes oli meile kogu selle aja toeks ja ütles sellel tähtsal päeval neid kõige õigemaid sõnu.

Ka fotograafi leidmine polnud minu jaoks mingi keeruline katsumus, sest Maris Sitsi pilte piilun juba eelmisest aastast. Läbi erinevate allikate oli ta jätnud mulle kustumatu mulje ja ma lihtsalt teadsin, et tema peab olema see inimene, kes meie armastuse pildile püüab. Etteruttavalt ütlen, et kõik postituses leitavad pildid on tema tehtud ja ma olen talle ääretult tänulik, sest need pildid on isegi paremad, kui ma soovida oskasin. Mõne pildi puhul on kohe eriti raske uskuda, et seal peal olemegi meie. Lisaks oli Maris lihtsalt nii meielik inimene, et lausa lust oli temaga koos seda õhtupoolikut mööda saata.

Videograafi otsisime kõige kauem. Kuna videograafi leidmiseks oli ainult natukene üle kuu aega, siis ei vastanud päris paljud neist isegi mitte meie hinnapäringule. Muutusin kurvaks ja lasin pea natukene norgu. Eriti norgu läks see pärast mõistmist, et ka nii lühikese ürituse puhul võib üks tuntud videograaf näiteks 1300 eurot küsida ning selle sisse ei ole isegi transporti ja käibemaksu arvestatud. Lõpuks otsustasin muret oma õega jagada, kes meile Kevin Kohjuse kontakte jagas ja ma olen nii õnnelik. Kevin on üks hakkaja noormees, kelle sotsiaalmeediat piiludes olin kindel, et olenemata oma noorusest saab ta millegi imelisega hakkama. Pole veel videot kätte saanud, aga ma tean, et see tuleb võrratu. 

Riided ja muu selline tundus meile üsna teisejärguline ja sellega tegutsesime sujuvalt. Osa riideid saime Eestist, osa Sloveeniast ja nii edasi. Suurt ja uhket pulmakleiti ma ei soovinud ja härral olid viigipüksid juba olemas.

Minu soengu tegi Geidi ehk siis ainus inimene, kelle kätte ma oma juuksed usaldan ja kunagi pettuma ei pea. Meigitoolis istusin Kirsi juures ja jäin sama moodi rahule. Pelgasin meeletult, sest mu viimane meikari tehtud meik muutis mu leebelt öeldes peletiseks. Geidi ja Kirsi leiad Imedemaa salongist. Meie kõige suuremaks murekohaks oli n-ö laulatuseosa koha leidmine. Ma nüüd siin ei oska öelda, mis see kõige õigem sõna selle kohta oleks, aga paaripanemiskoht kõlas kuidagi veidralt. 

Vabas looduses

Meie esialgne unistus see osa teha koos lastega mingil künkal või aasal. Kuna aga ilm oli nutune, siis otsustasime lapsed siiski minu õe hoida jätta. See oli ka põhjus, miks mu õde saladuse osaliseks sai. Valmistusime juba ette selleks, et ilmselt on meile kedagi ikkagi appi vaja ja tema tundus kõige neutraalsem valik… Igatahes Sloveeniast tagasi tulles oli meil aega kaks nädalat, et ideaalne koht leida. Sõitsime Tartu lähiümbruse igat võimalikku moodi läbi, aga ükski koht ei tundunud olevat see õige. Kuniks ühel päeval märkasin ma üht küngast, mille otsas kasvas kaunis pihlapuu. “Pea kohe kinni! Selle künka otsas meie abiellume!” hüüdsin ma härrale ja mis ma oskan öelda, sain, mis tahtsin. 

Kõik laabus justkui filmis. Teadsime ju mõlemad, et see küngas peab kellelegi kuuluma ja niisama me sinna marssida ei saa. Okei, teoorias võiks seda teha, aga praktikas võib juhtuda see, et keset meie ilusat üritust saabuks mitte nii rõõmsas tujus maaomanik ja ajaks meid lihtsalt minema. Aga oh imet, selle maa ääres oli eramaa silt koos telefoninumbriga! Härra tegi ühe kõne ja luba oli olemas. Maaomanikuhärra oli veel nii tore, et lasi oma emal meile veel mitut ilusat kohta näidata. Ükski neist aga ei võlunud mind nii nagu see pihlakas.

Ja nõnda me 24.08.2017 pool seitse künka otsas seisimegi. Härra mängis kitarri ja mina proovisin oma natukene liiga kõrgete kontsadega (viga) graatsiliselt mäe otsa kõndida ja sealjuures mitte oma jalaluid murda. Kuulasime Meego kauneid sõnu, itsitasime natukene, sest puude vahel siblivad fotograaf ja videograaf olid natukene naljakad, laususime üksteisele mesimagusaid sõnu ning pistsime sõrmused sõrme. Seejärel jõudis kohale mu õde pisipreili ja põnniga ning tegime kiirelt perepilte.

Jube külm oli. No nii külm, et ma olin lõpuks suhteliselt sinine, aga Maris töötles mu piltidel õnneks normaalset tooni tagasi. Kuna lapsed olid mõlemad tõbised, siis neil pikka pidu ei olnud ja pidid suhteliselt ruttu koju tagasi minema. Olen Marisele siiralt tänulik, et ta selle lühikese aja jooksul meie minid siiski pildile püüda suutis.

Kas oli midagi, millega ma eriti rahule ei jäänud? Jah. Ma olen natukene õnnetu oma kimbu üle. Õigemini, tollel päeval ei olnud, aga praegu olen. Mu plaan oli hommikul joosta Kaubamaja juurde ja vanatädidelt põllulilli osta. Hommikul aga oli ilm veel nõnda kohutav, et vanatädidel oli väga vähe lilli ja ükski neist ei sobinud. Lillepoes sattusin aga meeltesegadusse ja mingi osa andis minus suurest kurvastusest alla. Lasin endale lihtsalt mingi kimbu kokku keerata ja tulin tulema. Õhtul sellele järele minnes tundus esialgu, et täitsa kobe kimp, aga praegu meenutab mulle kangesti kaheksajalga.  Noh, sellesmõttes, et kaheksajalg võib ju ka päris nunnu olla, eks. 

Kõige muu osas… TÄIUSLIK!

Mul on hea meel, et esimesel korral planeerimine pooleli jäi, sest oleksin suurt pidu kahetsema jäänud. Selline omaette abiellumine oli meie jaoks täielik idüll ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olen. Lõpuks ometi on meil kõigil üks perekonnanimi – meie ühise perekonna ühine nimi! 

Kuidas vanemad reageerisid? Ema mul nuttis nagu alati, sest ta oli lihtsalt nii õnnelik, mu isa arvas, et ma ootan kolmandat last, härra vanemad olid ka rõõmsad ja kuigi me naaatukene ikka kuulsime seda, kuidas vanemad oleksid võinud kutsutud olla… siis ma arvan, et päeva lõpuks on neil kõigil hea meel selle üle, et meie oleme õnnelikud. Ja nagu kõlab laul pisipreili lemmikmultikas: “Armastus võidab kõõõõõiiiiiikkkk!”

Loe ka https://kirjapandudlood.wordpress.com

1 kommentaar

  /   20:43, 13. sept 2017
küll on ilus lugu :) palju õnne!

Loe ka neid lugusid