Jaga:     
Blogid

Beebiema: "Ah et miks ma päev otsa kodus lebotan ja midagi ei tee?" (8)

Olin nõus olema väsinud ja kurnatud, aga siiski armastav ema kahele lapsele. Kuid ma polnud valmis kriitikaks, et ma ei tee ju päev otsa kodus midagi ja mul on kõik nii lebo!

Ma ei tea, ma pole päris kanaema, sest iga nutu peale ei reageeri ja lähtun beebi vajadustest. Nunnutan ka. Olen lapse jaoks olemas ja nii, et ta teab, et ma seda ka olen. Ma ei jäta enne esimest eluaastat last kellegi teise hoida rohkemaks kui kiiresti vaja, nt vanemaga arstil käia. 

Tahan kirjutada seda, mida kujutab ette üks beebi. Mees tuleb koju, toit on meie peres alati valmis, toad alati korras pole, aga puhtad siiski, ja laps üldjuhul rõõmus ja roosa. No ja siis imestatakse, et miks sina nii töss oled? Ausalt?!? Miks? Võib-olla sellepärast, et... no kas alustame sünnitushaiglast või eilsest õhtust? Ok... esmalt õhtust.

Las ma räägin!

No kui sina eile arvutimängu mängisid, siis kutsusin ma pidevalt korrale meie üliülemeelikut kolmeaastast, samas püüdes õhtust ja kurnatut beebit rahulikuna hoida, ise üritades samuti tasakaalukas olla. Ma käisin vahepeal köögis ja pesin ära õhtused nõud, siis tegin lapsele joogi, siis käisin suskasin teisele tissi suhu, panin pesu kuivama. Selle aja sees 4-5x käies kontrollimas, ega komene jälle ei otsusta transportida beebit kusagile diivanile või ei karga mänguhoos talle peale või ei lähe hellitamisega liiale ja suru lutti sedasi suhu, et ka ninasõõrmed on suletud. Seega mul olid käed, jalad, silmad ja suu tööd täis.

Siis avastasin piimapakki külmikusse pannes, et su sinna visatud hapukoorepakk jättis külmikule suure hapukooretriibu ja see oli kinni külmunud juba. Seega võtsin nuustiku ja nühkisin selle puhtaks... siis tormasin nutva beebi juurde ja hakkasin suuremat magama suunama. Sina tõusid püsti ja pesid õnneks poisil hambad ära ja suundusite magama. Imekombel läksite koos, aga ajasite nii valjusti juttu, et minu poolenisti magama sussutatud beebi ajas silmad pärani lahti. Nii ma hakkasin siis temaga otsast pihta. Muidugi ma naudin oma beebi lähedust ja ta armsaid naeratusi, nunnut käega katsumist ja muud, aga ma olin väsinud. Siis keskendusin ma filmile, samal ajal pidevalt last kussutades. No ja siis hakkasin hoopis tuba kraamima, et kõik lego ja muu ohtlik likvideeritud oleks. 

Iga paari tunni tagant üles

No ja film jäi lünklikuks ja tulin magama ära. Siis ärkasin poolteist tundi hiljem, andsin 10 minutit rinda ja siis ajasin pissihädas jalad alla ja lasin vee välja, mida niigi minu kehas juba napib. Käisin köögis, jõin vett ja nii oli juba pool tundi läinud, vaatan, kuidas teie ikka sügavas unes mõnulete ja heidan voodisse. Õnneks uinusin voodisse jõudes kohe. Aga tead mis? Poolteist tundi hiljem olin jälle beebil otsapidi suus, aga siis surusin oma pissihäda alla ja kaotasin uneajast vaid 20 minutit.

No ja nii kuni poole seitsmeni, siis ma enam sügavalt magama ei jäänud, sest hoidsin terve aja hinge kinni, et kui sul äratus on, kas beebi ärkab ka. Ei ärganud, silitasin vaikselt ta talda ja hoidsin hinge kinni, et kriiksuvad põrandalauad, sinu mürtsuga käivad uksed ja plaksuga toksatud lülitid ikka teda ei segaks ja ma saaks ehk mingi tunni pärast magama jääda. Siis ärkab kolmene ja ohh.. siis hakkate te valjusti seletama ja ma muudkui silitan ja topin lutti nihverdavale beebile. Hmmm.. ma olen väsinud.

Lõpuks saate te uksest välja ja jooksete nagu hobused trepist alla. Aga jeeee.. beebi õnneks magab edasi. No ja siis sa unustasid midagi tuppa... tuled hüpetega trepist üles ja siis pauguga uks kinni ja mürtsuga trepist alla. Ma juba hakkasin ka uinuma ja siis tunnen, et keegi sikutab mind ninast. Tunnike ma unelen ta kõrval, lasen tissi imeda ja puterdada, oma näppe mulle silma toppida ja nina lutsida ja mida kõike veel, aga ehk mu aju nats ikka puhkab või keha. Siis ma ärkan ja pesen hilisõhtused nõud puhtaks, teen kohvi soojaks, pesen beebil pepu puhtaks, annan talle süüa, siis annan tissist juua peale, siis vahetan riided, mis said toiduga kokku.

Tööpäev ei lõppegi

Lõpuks on ta rahutu ja ma mängin temaga põrandal, ta väsib ära ja siis, arva ära mis, ta jääääääbki magama! Ma joon ruttu külma kohvi ära, vaatan meilid üle ja juba ta ongi ärkvel. Ma nii lootsin pesema jõuda. Ma tarin ta vannitoa ette põrandale tekkidega ja teen kiire pesu, seda mitte üks teps nautimata, sest pidevalt piilun last. Siis tuled sa lõunale ja vaatad, et kus kurat su toit on. Sorry.. lõunaks ei jõudnud, õhtul ikka saad. 

Asi ei ole lapsega tegelemises, ma jumaldan oma lapsi, nad on kõige kallimad ja tähtsamad, aga asi on selles, et ma elan ju nende tempos. Sul on tööpäev, sa tead, et see algab kell 8, sul lõppeb tööpäev ja sa tead, et see lõppeb kell viis. Sa tead, et kell 12 võid sa lõunale minna ja kui tahad võid ületunde teha. Sa võid tööl pissile minna või vahepeal tagumiku maha panna. Sa teed seda, mida sa tahad ja su teenitav palk sõltub sinust. Mina ei tea, mis kell beebi ärkab ja mis mure teda päeval vaevab. Mis kell ta jälle uinub ja kas ainult kaisus või saab ise hakkama. Kõik sõltub tema graafikust, uneaegadest, tujust, söögiisust, hammastest, kakast, mängutujust, tähelepanuvajadusest. St minu päeval ei sõltu miski minust. Ma saan veidi aimata, et oi.. ta on kaks tundi üleval olnud, ta tahab varsti magada, nii, ta peaks nüüd mingi aeg süüa tahtma.

Aga ma ei saa teda sööta, kui mina tahan, sest ta ei söö, kui tema ei taha. Ma ei saa teda magama panna, kui mina tahan, sest ta uinub siis, kui tema tahab. Ma ei või vetsu telefoniga kaduda nagu sina, sest ma saan oma hädad hea kui poolikult tehtud. Ma imestan, et vahel ei kasva mul seened seljas või juuksed ei jää padja kujuga.

Ja ma olen õnnelik ja rahul oma rütmiga, kuni tuled koju sina, nõuad süüa, istutad tagumiku arvuti taha. Õnneks tõid poja koju ise. Aga kui kurdad oma rasket tööpäeva, mina kaasa tunnen ja siis oma päevast räägin kui raskest päevast, saan sõnad: "sa oled ju kodus istunud", siis on see see pöördepunkt, kus minu kett maha jookseb ja kopp ette sõidab.

Ja olengi närviline valmis. Ma olin kõigega arvestanud ja valmis end pühendama. Olin nõus olema väsinud ja kurnatud, aga kahe lapse armastav ema, kuid ma polnud valmis kriitikaks ja vingumiseks selle kallal, mida mina teen või teha ei jõua. Veel vähem kuulmaks, et mul on kõik nii lebooooo!

Loe ka blogi http://www.kristelkybarsepp.ee

8 kommentaari

V
vanaema  /   14:32, 11. sept 2017
Koik see on õige ja läbielatud oma vaikeste lastega ja ka lastelastega.Sa liigud nagu nähtamatu kelle tegemistest keegi aru ei saa.Kes kais poes ja kust tuli soe toit lauale.Kes koristas toad ja hoolitses aia eest.Arusaam on ,et sa pole midagi teinud.Nii ongi hea moelda,et inglid toimetavad ümberringi.Ära mõtle vaid tegutse ja tunne rõõmu,et sul on pere kelle eest hoolitseda ja neile rõõmu pakkuda.Mõtle kui tore see on ja Sa ei tunnegi enam väsimust.Sind mõistavad vaid need ,kes on ise selle tunde läbielanud.Lapsed annavad elurõõmu.
V
vuhin  /   20:06, 11. sept 2017
Ükski laps pole üles kasvanud peaaegu märkamatult. Sul on pigem probleem mehega, kes pole täiskasvanuks saanud. Ja talle ei julge sa midagi kriitilist öelda, sest kardad, et ta võib lihtsalt minema kõndida. Hea, et ta suurema lapsegi aiast ära toob! Hea, et suurem laps on nõus ja saab aias käia ega mingit tõbe, mis selle välistaks. Siis oleksid 2 lapsega päevad läbi üksi! Mul oli neli last üpris väikeste vahedega kaheksakümnendtel, kui polnud ei pamperseid ega mänguväljakuid jne Vahel harva ämm võttis ühe pojakese enda juurde paariks päevaks. Ega ma kurda, armastasin oma lapsi (ja armastan siiani) kiivalt ega tahtnudki, et keegi võõras - hoidja või lasteaiakasvataja - neid hoiab, sest mine. Olin selline pühendunu. Ah jaa, mees tuli reeglina koju kl 21-22. Oli selline mittekodustatud olevus. Vähemalt maksis kommunaalid ja andis veidi rahagi. San aru küll, et see pole harmooniline suhe, kuid... ma polnud ärajooksja tüüp.
K
kuidagi  /   00:31, 12. sept 2017
nõme kirjutis, selle kirjutamise peale kulunud aja oleks võinud hoopis oma mehega vestelda
H
hjmja  /   09:34, 12. sept 2017
Niii tuttav kõik ,kuigi see oli 25.. 27 a tagasi ja isad olid enamasti veel pikemalt tööl,önneks lõuna ajal sai ta kodus veeerand t vahel kauem olla ja vaibal lapsega pikutada ja kussutada kui ise löuna teg. löpetasin jne. Aga miks laps pesemise juurde viia ,vöiks ju manguaias olla ,muidugi mitte seal asjad mis ohtlikud aga kui laps päris väike saab seal ju ilusti küljepeal lebada,,ohutuse mõttes . Ja kas üks päev kokkuleppida et sul väljas käija ,kord nädalaski ja teinekord päev et õhtul kokkame koos Paqljudele ng meeldib kui eelnevalt seda arutada või ma eksin parem veel kui teeme miskit ekspromt ehk sedagi enne arutada,kuidas kellegil...
A
A.  /   10:32, 12. sept 2017
Issand Jumal, miks Eestis ikka veel naised teevad lapsi lastega....???
N
Neiu  /   13:26, 12. sept 2017
Noo aga kui see kõik toimub imeväel ja sa kodus lebotad, siis miks ei võiks me võtta ühe päeva, kus me tõesti kodus ainult lebotame. Noh kriitika piirini loomulikult. Loogiline, et lasepele on vaja süüa anda ja magama panna, aga koristamine jäägu ära, söök jäägu ära, pesu jäägu ära ja ehk siis julgeb keegi veel öelda, et sa lebotad kodus. Või veel parem, naised, tehke nädalane streik! Kuidas saavad mehed nii pimedad ja rumalad olla. Hankigu ajud ja silmad. Vastik hakkab.
  /   19:31, 24. sept 2017
Kahjuks selline ongi paljude naiste elu. Kurb.
L
Lapse ema  /   11:27, 5. okt 2017
Aitäh, lug.Autor! Sain hingetuks naerda. Kõike seda kirjutatut kogen ise praegu, olles 9 kuuse imearmsa poja ema. Väga vaimukas ja tõepärane! Selline on tegelik elu! kõik tige tikkrid ja muidu õelutsejad, kes autorit maha tegid ja loo sisu ei mõistnud on ikka tottttud. Küllap, neil on endil lapsed kasimata, hoolitsemata ja kodus valitseb kaos. Mees ka ilmselt jalga lasknud. Lugup.Daamed! Antud loos ei tehtud mehi maha, vaid kirjutati nii, nagu asjad on. Mehed armastage ja olge naistele tänulikud. Naised eelkõige peaks ikka naisi kaitsma, mitte maha tegema! Tänan!

Loe ka neid lugusid