Jaga:     
Lapseootel | Nurisünnitus

Talumatu valu: „Süda ütles, et ma ei suuda oma pisikesest tütrekesest, kellele olin nii palju mõelnud, loobuda. Mõistus aga küsis, kas olen valmis üles kasvatama raske puudega lapse?“ (29)

"Ühel päeval on kõik nii ilus ja igatsed oma oodatud last ning teisel päeval variseb kõik kokku, mitte midagi ei ole enam..." 

“On hetki ja päevi, kus ma olen ikka veel lohutamatu, justkui oleks see kõik eile juhtunud,” tunnistab Kerli (29). “Püüan oma mõtteid välja öelda, oma tunnetest rääkida. Tajun, et kui mõnda mõtet liiga pikalt enda sees hoian, muutub see suureks ja talumatuks.”

Kerli rasedus kulges hästi, kuid teadmata põhjusel vallandusid loote­veed juba 22. rasedusnädalal. Nii varases staadiumis ei ole laps veel valmis sündima, tema võimalused ellu jääda on väga väikesed.

Allkiri abordiks

“See meeletu kurbus ja tunne, et pead otsustama, kuid pea ja süda ei taha ühte ja sama... Minu süda ütles, et ma ei suuda oma lapsest loobuda, oma pisikesest tütrekesest, kellele olin nii palju mõelnud ja kellest nii palju unistanud,” kirjeldab Kerli. “Ja siis küsis mõistus, kas ma oleksin valmis üles kasvatama ilmselt raske erivajadusega last? Olime elukaaslasega sama meelt. See ei tähenda, et meil kuidagi kergem oli või vähem valusam. See oli meie otsus. Kui laps ei saa küpseda loomu­likus keskkonnas, ei ole me valmis vastu võtma nii suure enneaegsusega kaasnevaid terviseriske.”

Kerli allkirjastas dokumendi, milles kinnitas, et on nõus abordiga meditsiinilistel põhjustel. Emaka kokkutõmbeid esile kutsuv tablett algatas valud ning mitme tunni möödudes ka pressid. “Lõpuks ta sündis, kõigepealt tuli keha ja teise pressiga pea. Korraga oli nii kerge, polnud enam valusid. Ja teisalt nii raske – sest polnud enam teda.” Koos elukaaslasega otsustati, et neile on kergem, kui nad last ei näe ja teda ei mata. “Meil on väike karbike, kus on ultrahelipildid ja kõik tütre asjad ning minu jaoks on see samaväärne.”

Miks meid karistati?

Haiglast koju jõudes algas Kerli jaoks elu pärast... “Kõik oli nii tühi. Kodu oli tühi, mu süda ja pea olid tühjad. Ei ole last, ei ole rasedust, ei ole unistusi.”

Kerli peas karjusid kümned küsimused, millele vastuseid polnud. “Mida ma valesti tegin või mida tegemata jätsin? Miks see meiega juhtus, miks meid karistatakse ja mille eest? Kuidas siit edasi minna? Mu süda tahtis lihtsalt kerra tõmmata, ma ei tahtnud mitte millelegi mõelda, mitte midagi tunda. Mõistus ütles, et pean endale tegevust leidma, pean leidma endas tugevust, et leinata.”

Toimetas Kerttu Jänese

Loe värskest numbrist, kuidas tulla toime raseduse katkemisega, ela kaasa erinevate naiste lugudele või saa neist tuge... 

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse

15 kommentaari

V
Valesti  /   19:43, 6. sept 2017
tegid vaid ühte asja - kahtlemine õiges otsuses.
Kurbus ja lein lähevad üle, erivajadusega laps mitte. Lohutada võib veel sellega, et loodus oma suht heal tasemel "täiuslikkusega" annab võimaluse uueks katseks, mitte ei jäta teid "hoolduskaristust" kandma.
K
Keegi  /   19:46, 6. sept 2017
Jätsin ka oma normaalajal, aga väärarenguga lapse sünnitusmajja. Suri teisel päeval. Ei ole siiamaani midagi kahetsenud, see oli 1980a. Ei ole kohta kus nutmas käia, ega meelde tuletada. Olen siiani tänulik, et ei jäänud kuhugi mingisse voodisse olevaks olendiks. Tol ajal teine tehnika ja iga hinna eest lapse päästmine olid natuke teistmoodi.
1
19:46-le  /   21:28, 6. sept 2017
Tol ajal sündinud,kes pidid kohe-kohe kustuma, ei tarvitsenud sugugi kustuda...Janek Muru ja Arnold Oksmaa---nende emadele öeldi, et nad on surmalapsed...Mõlemil on raamat välja antud.
"Pimedusest välja" Janek
"Hüljatud Eesti moodi" Arnold
K
Kristiina  /   00:18, 7. sept 2017
Just Janek Muru jt. näitavad,et on sügavalt ebaeetiline jätta laps päästmata. Samuti pole mõtet kaastunnet nuruda kui ei ole tegu iseeneseliku abordiga kus midagi teha ei saanudki.
T
tänapäev  /   10:01, 7. sept 2017
Viljandis oli ju selliste inimeste laulu- ja tantsupidu, keda varem võibolla poleks olemas olnud... jah, kuid toimetukekuks vakavad nad tervet armeed abilisi, rohkesti ravimeid, füsioteraapiat, abivahendeid, hooldusravikohti, erikoolikohti, paraku ise nad selle eest vastu panustada ei suuda, peale tugevamatele liigikaaslastele hea tunde andmise, et saab kedagi aidata. Eks seegi ole humaanses ühiskonnas väärt tunne.
I
Ikka jōuab  /   19:51, 6. sept 2017
Mul ka raske puue, saan hakkama. teatud osas
S
Solei  /   19:53, 6. sept 2017
Tean seda tunnet.Sellest on 31 aastat möödas, aga mäletan.Aga ikkagi tunnen, et tegin õige otsuse just oma lapse suhtes, kellel pole valus ega haiguseid wga muresid.Ta ootab mind pilvepiiri peal.
M
mina  /   20:00, 6. sept 2017
Kõik Teie kirjutatud kommentaarid on sulatõsi. Pisar, nuuks. Mul sündis tütar enneaegsena aastal 1980, kuid mitte nii enneaegsena. Ta oli arengult korras, siiani korras, jumal tänatud.
K
Kristiina  /   00:12, 7. sept 2017
Tegu on erakordselt hullu teemaga minu jaoks. Inimesi tuleb ette valmistada erivajadusega lapse sünniks. Mõrtsukad on need kes lapsevad tappa nii suure lapse. Arstid samamoodi. Seda ei pea kumbki osapool tegema. Ma olen naine ja erivajadustega. Elu on elamist väärt. Meedia peaks promoma neid ka kes teevad eetilisema otsuse anda elu ka erivajadustega lapsele. Ainus hea on see,et lugu pole anonüümne.
K
Kristiina  /   00:23, 7. sept 2017
Olin ka valmis teadlikult puudega lapse ilmale tooma. Mul geenihaigus mis 50% juhtudest kandub üle. Kuid närvikava on nii nõrk,et lapsel ei ole emotsionaalselt turvaline. Mõistan hukka nii abordiarstid kui ka emad kes mugavama elu nimel loobuvad üle 12.nädalasest lapsest. Eriti kui puue on kergem nagu Spina Bifita mis põhjustab liikumispuuet või downi sündroom.
K
Kristiina  /   00:26, 7. sept 2017
Mul on psüühiline labiilsus ja liikumispuue. Kui Larsen oleks ainuke asi siis riskinuks. Lootevee uuringutest loobunuks. Kui juba rase siis tuleb arvestada ka riskidega ja et kõik ei lähe ilusti. Samamoodi nagu soo põhised abordid hiinas pole ok nii pole ka kergemate puuetega ok.
K
Kristiina  /   00:30, 7. sept 2017
Larsen põhjustab liikumipuuet ja kuulmislangust. Kui lapsena lõhutud psüühika ei lubanud riskida. Psüühiliselt terve Larsenina oleks riskinud 50% võimalusega. Ratastool pole põhjus tappa.
P
pessimist  /   17:04, 10. sept 2017
mugavama elu nimel... aga lapse elu, kes surmani abi vajama mõistetud? Kas ta peab ikka surmani tundma, et ei saa ise hakkama?
  /   00:36, 7. sept 2017
ta ju ei tapnud, laps oli surmale määratud, kui looteveed oli läinud, ilma ellu ei jää
  /   00:40, 7. sept 2017
Kristiina. Sinu puue tekkis kahjuks tšernobõli katastroofi tagajärjel.
M
matilda  /   01:38, 7. sept 2017
Arvan,et on väga kurb,kui inimene oma risti kanda ei taha..
*
****  /   02:32, 7. sept 2017
Mis sul teise ristist, kanna enda oma.
M
Matila, kuula  /   08:31, 7. sept 2017
Justnimelt tubli ema rääkis oma loo - oma elu on täpselt nii raske, kui raskeks sa selle enda jaoks valikutega teed...
Naisel oli kaks valikut, millest kumbki polnud kerge lahendus ema jaoks.
Ilmselt puudega lapsi ehk sünnikski rohkem, kui meil, emadel oleks teadmine, et see laps ei piinle. Rasked abordi otsused on peamiselt ikka vastu võetud sooviga, et laps ei peaks kannatama.. mis elu sa emana lapsele pakkuda saad, kes kannatab erinevate piinade käes... On rumal parastada ja alavääristada ema ja tema otsust. Otsust tehes on silmas peetud ikka ennekõike lapse heaolule, täiesti kindlasti..
A
alma  /   20:34, 7. sept 2017
miks peaks inimene oma risti kandma kui see talle rõõmu ei valmista ja sinust on alatu süüdistada naisi kes ei ole valmis kasvatama haiget last.elasin ise ka läbi nurisünnituse ja siis selgus,et oli haige,enne seda veel olin kuu aega haiglas nn.säilitamas ja kui lõpuks rasedus katkes siis oli rahulolu,et nii läks sest mina ei olnud ja ei ole siiani valmis kasvatama haiget last ja selle eest hurjutada mind ei tasu sest jätab külmaks.päikest
K
Keegi  /   21:24, 7. sept 2017
Haige iminolend kes ei saaksi kunagi olla nagu päris, olen poolt kui on võimalik lasta minna. Minu lapsel oli ajusong peas, ei oleks nagunii jäänud vist ka praegustes tingimustes. Need õõvastavad videod kõigist ebanormaalsest on ehe näide kui sekkub mingi ebainimlik seadus.
S
seda et  /   03:03, 7. sept 2017
Yleskasvatamine on see koige väiksem asi, ta tuleb ka läbi elu vedada, tavaliselt vedaja jouvarusid arvestades järele lohistada, kuni enam ei jäksagi. Oige otsus, my a..!?
U
uskumatu  /   06:58, 7. sept 2017
Loen ja imestan, kuidas võib ajaleht nii mõistlikku juttu ajada? Enamasti ju kirjutatakse et pole midagi ilusamat kui raske defektiga laps kes kes iial rääkima ega kõndima õpi. Ja et eriti head inimesed on kes selliste eest 24 tundi hoolitsevad ilma muud elu iial elamata, sinna juurde sõim "valitsuse" üle et see selliseid rahas ei uputa.
K
Keegi  /   09:14, 7. sept 2017
Ema võib ju suutagi haiget last hooldada, aga tavaliselt kaob meespool kõrvalt ära suutmata seda kõike taluda mis tegelikult toimub. Siis on juba hilja kunagist otsust muuta ja kannatavad laps kui ema.
L
liina  /   15:44, 10. sept 2017
ja paratamatult kannatavad selle pere teised lapsed ka,kuna neile ei jätku hoolt ja vaeva,mis kulub haigele lapsele.kurb aga nii ta paraku on.
Ü
Üks ema ja ka hooldekodu töötaja  /   09:56, 7. sept 2017
Arvestades numbrit, mis sa välja tõid siis tõesti, ainus asi, mis sa valesti teed - on kahtlemine õiges otsuses. 22 nädalat on liiga vähe. Vähemalt said uue võimaluse. Väga palju on neid vanemaid, kes on saanud esimese lapsena sügava puudega lapse ja sellele lapsele nooremaid õdesi-vendi ei tule, sest selle ainsaga on hooldus ja stressikoorem liiga suur. Sinul on aga võimalus saada mõne aasta pärast uus ja terve laps/lapsed. Ja mine tea, äkki tuleb see pisike neiu noorema õena või vennana uuesti tagasi.
R
Raadio Vabandus  /   10:04, 7. sept 2017
Ei tasu unustada, et inimene on loomariigi osa. Mida teevad loomad, kui neil sünnib vigane laps? Igat koormat ei ole vaja kaasas kanda, mida pakutakse. Oma risti kandjatel soovitan valida haakrist, las kannavad seda parem.
M
mamma  /   11:57, 7. sept 2017
kummaline, et sellistel hetkedel ei mõtle keegi lapsele - kas tema tahaks elada sellist elu, kus ise ei saa olla täisväärtuslik kõigis tegemistes ja toimingutes. Ja kas seda valu, mida tihtilugu n.ö. haiged lapsed peavad aparaatide ja süstide ja rohtude manustamisel taluma, on nende valik...
L
leinav ema  /   14:22, 7. sept 2017
Ikka môeldakse lapsele ja väga, kuid kogu olukord on nii raske, et missugust valikut ka ei tuleks teha, väga valus on ikka.
Oli kaksikrasedus. Ühel hetkel selgus, et tuleb otsustada, kas teha ühe lapse abort ja kanda surnud last nii kaua edasi, kuni sünnib teine laps. Önneks aga algas spontaanne sünnitus enne ja ma ei pidanud seda rasket otsust ise langetama. Lapsed sündisid - reanimatsiooniosakond (sest enneaegsus), Kuid väikseke suri siiski nädala pärast. Rôôm sünnist asendus kiiresti leinaga. Samas olid tunded sassis, kuna samaaegselt oli vaja end jagada nii rôômu kui valu vahel: üks laps oli ju terve ja teine tuli matta. Muidugi on mul hea meel, et lapseke ei pidanud kannatama, sest ta oleks olnud tôenäoliselt sügava puudega. Kahju lihtsalt, et sellist valu oli üldse vaja läbi elada. Aga mis teha. Tühjus jääb, kuigi aeg aitab natuke seda valu leevendada. Ärge kunagi osatage ühtegi ema ega naist, sest te ei tea, mida nad on pidanud läbi elama. Mônel on palju lapsi ja ônne talle. Môni aga ei saa ühtegi... Môni on aga sünnitanud ja haiglast lapseta lahkunud. iga naise lugu on unikaalne.
Ü
Üks ilmatüdruk   /   19:16, 14. sept 2017
jäi ju samal moel esimesest lapsest ilma. Nüüd peres paari aastane poiss.

Loe ka neid lugusid