Jaga:     
Blogid

"Ma ei teadnud, et mul võib olla s e e! Enda jaoks olin välja mõelnud, et olen lihtsalt väsinud ja seega ka mitte väga rõõmus või igakord adekvaatne."

Oleks ü k s k i inimene lihtsalt ilma targutamiseta öelnud, et see, mida ma tunnen ja läbi elan, on normaalne. Et titeaeg ongi selline segadus nii peas kui toas, aga kõik saab lõpuks korda. Mitte ükski!

Tuli tahtmine kirjutada ühest nähtusest, mis kaasneb emaduse ja beebieaga. Osalt on see postitus inspireeritud meedias läbi käinud teemadest, avameelsetest emade lugudest küll youtube’s kui mujal blogides/vlogides ning osalt minu tuttavatelt ja teadagi, endast. Sünnitusjärgne depressioon (SJD)! Või versioon sellest. Või on see baby blues (BB).

SJD on popp lühend, mis algul ei öelnud mulle midagi, aga siis tabasin, et see on inglise keelest PPD ehk Post Partum Depression ehk paljuleierdatud sünnitusjärgne depressioon. Need kaks asja, SJD või BB on minu jaoks olnud mind vähe kõnetavad nähtused – olen seni aru saanud, et SJD on justkui eriolukord, kus tahad enda last meeltesegaduses lämmatada ja baby blues on midagi nii suvalist ja tavalist, et pole mõtet ära märkidagi ega abi otsida, enne, kui see ei lähe üle SJD-ks. Ühesõnaga, ma ei seostanud end väga kummagagi.

On öeldud, et kuni 95% naistest tunneb BB või SJD ilminguid tugevamal või nõrgemal määral peale sünnitust ja kauem, aga miks keegi siis ei räägi sellest? 

See oli SEE

Mina ei teadnud, et ka leebemal kujul võib see olla SEE. Ega otsinud abi. Enda jaoks olin ma välja mõelnud, et olen lihtsalt väsinud ja väsinud inimesed ei ole kunagi väga rõõmsad või igakord adekvaatsed. Et suva, ju siis lihtsalt baby blues, see on kõigil ja pidi paar nädalat kestma.

Aga tegelikult on nii. Oled järsku oma uues rollis, nutad, magamata, silme eest virvendab ja sa tunned, et oled niiiiiiii üksi. Nii üksi, aga kedagi näha ka ei taha, sest sul ei ole energiat isegi mitte pea liigutamiseks, rääkimata kohtumistest ja pläramisest. Aju on nii tuuga, et mõistlikku juttu ei tule niikuinii. Oma meeski käib närvidele, sest see vahe on tuntav – mis roll või “ohverdus” temal on?

Sa oled olnud “pool elu” rase, füüsiliselt ja vaimselt on raske, su keha muutub tundmatuseni, sa ei tea, mida elu toob, muretsed iga päev, kas asjad on valmis, kas keha peab vastu jne. Siis oled tundide-päevade kaupa agoonias, mille lõppedes, nagu kirss tordil, su alumine pool jõuga lõhki läheb ja mil mõtled, et ok, vot SEE on rets. Ja kui selle kõik üle elad ja beebi on käes, siis mõtled, et oh, nüüd kuluks korraks väike puhkus ära ning kindlasti kõik tajuvad seda, sest no jeerum, peale sellist elamust ju loogiline, et tahad puhata! Minul oli see loogiline ja automaatne mõte, et nüüd ma väärin ju natuke puhkust, õigemini und.

Aga ei, sul on rinnad ja laps tahab süüa. Ma olin esimesed ööd-päevad järjest üleval. Mitte grammigi ei maganud, sest ma ei julgenud. Ma kartsin, et ta sureb ära, kui ma magan. Ma jäin tukkuma umbes 15 minutiks ja ärkasin ehmatusega, et appi, ma ei tohi. Mingi ebaloogiline mõte oli, et ma ei tohi magada. Keegi ei öelnud ka, et tohin, sest ma olin sünnitusmajas üksi ning Jaanusel oli hull pingeline tööaeg. Aga ma ei teadnud, et mulle peab seda eraldi ütlema, et jah, võib ja lausa peab magama. Sest hiljem võib sul olla eriti raske seda aega leida – esimene väss tuleb lapsel enamasti sünnitusmajas, sealt edasi, kui on aktiivsem laps, on tramburai. Aga kuna mind ümbritsesid varem inimesed, kellel oli algul vastsündinuga lausa igav, kuna nad muudkui magasid, siis ega nad osanudki vast hoiatada, et on teistsuguseid lapsi ka.

Nüüd see alles algab!

Kui esimesed nädalad on läbi, BB aeg peaks olema ka läbi ja sul on keskmisest rahutum laps, kes ei maga ei päeval ega ööl, võib-olla 15 minuti kaupa vaid ja ise oled seda “vot nüüd ma küll korraks puhkan” hetke olude sunnil juba nädalate kaupa edasi lükanud, oled omadega metsas, siis alles hakkab tõeline blues! Kuigi ükski raamat seda ei räägi ega ükski ema seda ei tunnista (mõni siiski tunnistab ka ja paljudel ongi chillid tited, nende emad lihtsalt ei mõista sind). Vot siis jõuab kohale, mida k*radit ma tegin? Miks keegi ei öelnud, et nii ongi? Ei ole nii, et rahvas jookseb kokku aitama, nagu kõik ütlesid – “ah, ära muretse, kuidagi saab ikka hakkama, siin on nii palju inimesi, kes aitavad!”. Kedagi ei ole.

Teistel pole rindu ja laps on ema küljes kinni. Minul polnud jõudu seletada, et jah, mu beebi ei maga, ka pole tal režiimi tekkinud või mis süsteeme ja meetmeid me kasutame, et seda olukorda paremaks muuta. Mitte keegi justkui ei mõistnud, vaid vaatasid seda tralli suurte silmadega pealt. Oligi kõik. Õpetusi tuli uksest ja aknast, et ma PEAN puhkama, ma PEAN saama lapsega režiimi kätte (mingi paarikuuse imikuga, eksole), ma PEAN, PEAN, PEAN. Noorele, tundlikule emale ei ole hea midagi sellist öelda, et sa PEAD. Ehk ei ole mõistlik vihjata, et see, mida teen, on vale, sest kui tulevad närvilised õpetused, siis ilmselgelt sellest üks enda jaoks uues olukorras naine välja loebki: see, mida ma teen, on järelikult kõik vale.

Oleks ü k s k i inimene lihtsalt ilma kaagutamiseta öelnud, et see, mida ma tunnen ja läbi elan on normaalne, titeaeg ongi selline segadus nii peas kui toas ning kõik saab korda. Mitte ükski! Ma ei kuulnud muud, et ahh, küll sa hakkama saad. Aga kui sa istud oma imikuga üleval, päevad ja ööd ega jaksa silmagi lahti hoida, kui laps kõrval karjub – ei ole ikka küll tunne, et ahh, küll sa hakkama saad. Tunne on see, et sa feilid.

Piinlik tunnistada

Sa oled oma elu kõige suurema ja tähtsama asja juures, nagu lapse saamine ja tema elus hoidmine ning sul pole aimugi, kas sa üldse õigel teel oled, sest sa teed kõike automaatpiloodil. Silme eest must ja väsimusest minestamas, oli piinlik tunnistada, et ok, see on täielik jama, mis toimub. Ma olen siin blogis sellest rääkinud ja ma olen nii palju vastuseks saanud “diagnoose” või üleolevat “kõigil pole nii” ja “nii negatiivset juttu ma lugeda ei taha”. Ikkagi ma kirjutan sellest, sest see on oluline teada, et kellel ka nii on, nad pole üksi.

Mulle ei öelnud keegi enne lapse saamist, et sa oled nii väsinud ja koged nutuhooge ning süüdistad veel ka ennast, et oled väsinud ja nutad. Oleks olnud kergem, kui ma ei oleks tundnud seda “ma teen midagi valesti”, sest oleks olnud mõni inimene, kes ütleb, et nii ongi normaalne, ära muretse, sa ei keera seda last pekki. Sa oled inimene ja väsinud ja pole saamatum, kui teised - siis olekski vast kergem olnud. Sest väsimusest tingitud aju poleks end selles süüdistanud, vaid teadnud kuskil sopis, et see on ok ja lihtsalt selline raske aeg on hetkel.

Ma ei tea, kas peab koguaeg rääkima SJD-st, kui enamust see diagnoos hirmutab või siis ei oskagi nad seda enda puhul aimata, sest kellelegi sa ohtlik ju ei ole. Äkki kui rääkida sellest lihtsalt kui arusaadavast osast beebiea juures? Samuti BB puhul - räägitakse ainult paaripäevasest või paarinädalasest hormoonide tulvast, mis tekitab nutuhoogusid, aga siis see kaob. Kaob ta jee. Oleneb vast elust, tingimustest, lapsest jne. Aga sellegipoolest, kaob ta jee.

Tohutu vastutus

Sa tunned, et ainult sinust sõltub selle väikese inimese elu. See tunne on midagi nii suurt, et oled valmis milleks iganes ja tead, et kui temaga midagi juhtub, siis see hävitab ka sinu. Ja seetõttu oled magamata, sest see on su roll – tema jaoks olemas olla, süüa anda, lohutada. Ning lõpuks, kui kõigil on hetkel kõik hästi, siis tukud, mitte ei maga, vaid tukud ja mitte enne, kui laps seda teeb.

Magamatus on mõnel pool piinamismeetod – inimesed on tunnistanud üles kuritegusid, mida nad sooritanud ei ole, lihtsalt magamatusest. Ja siis on emadel süümekad ja suur piinlikkus, et nad on väsinud ega jaksa olla. Vaatavad öösel oma magavat meest, laps rinna otsas ja mõtlevad, et pekki küll, keegi mind ei hoiatanud. Ma tean paljusid tuttavaid, kes ütlevad, et nad ei mäleta titeaega, nad olid kutud ja hiljem on sellest veel suuremad süümekad. Sest kõik teised ju pildistasid oma beebisid ja olid õnnelikud, aga ainult mitte nemad ja siis ongi terveks eluks traumeeritud, uusi lapsi ei julge teha ega seda masohhistlikku teed uuesti ette võtta. Ei-ei. Ka mina pildistasin ja meenutan, et oli tore ja nunnu beebi. Aga ka mina ei tea, kuidas ma siia jõudsin, et laps on elus ja terve olnud üle aasta.

Titeõndsus oli ka. Muidugi oli, ma olin/olen maailma õnnelikuim, sest selline imeline asi, nagu lapse saamine, on minule osaks saanud. Oleks keegi öelnud, et raske on, õigemini kirjeldanud, kasvõi umbkaudu, millised on ööd ja päevad või millised võivad olla emotsioonid – see ei oleks mind ära hirmutanud ja pannud lapsi mitte tahtma. Pigem oleksin siis emotsionaalselt valmis olnud. Aga see, et mul on laps ja see on õnnelik seisund, ainult süvendas tunnet, et ma ei tohi olla väsinud, aga olen ning ma ei tohi õnnetult või üksikult nutta, aga ma teen seda.

Kas see, et magamatus, kurnatus, vastutustunne ja möllavad hormoonid on sünnitusjärgne depressioon, baby blues või niisama deprsessioon, ma ei tea. Aga see on enamusel emadel, statistika järgi on see pigem erand, kui seda ei ole. See ongi titeaeg. Ei ole see, et muudkui paned uusi riidekomplekte selga, nagu nukukesele ja küpsetad koogikesi ning särad enda uues rollis. Jaa, tuleb neid päevi ka ette, aga ei tasu mõelda, et enamus emadel ainult need hetked ongi.

Enamusel on enamus päevad nii, et suva, mis on seljas, jalas, milline on kodu – peaasi, et laps on rahul ja tema vajadused täidetud. Muud asjad seisavad. Mul oli tükk tegu, et leppida segadusega või sellega, et midagi justkui ei teinud, päevad aina möödusid, mina olin kõigest lapsega. Aga see pole "kõigest" ja kui see päev laps vajas sind rohkem, kui muidu, siis nii ongi ning tegingi kõige õigemat asja. Mõni teine päev siis koristasin, kuskile see eest ei jooksnud ja keegi sellest ära ei surnud.

Sa pole üksi

See tunne, et oled üksi selles tite virrvarris, ainus vastutaja, kuna sa oled ema, abi ei oska otsida ega tahta, sest kes ikka aidata saab, kui neil pole rindu ja oma mees võib oma rindadeta olekuga ja tööle minemisega täiesti üdini närvidele käia – see on mingil hetkel täiesti ok tunne! Ja see, et muretsed oma muutunud keha ning välimuse pärast samal ajal – sa ei ole läbikukkunud ema ja naine, lihtsalt magamata ning absoluutselt KÕIK, mida sa senini endast või elust teadnud oled, on teisiti. Seega täiesti ok on olla emotsionaalne, väsinud ja tunda end ainsa “kannatajana”.  See läheb üle. Võtab aega ja palju sisendamist, et läheb üle, aga päev korraga ja läheb.

Nüüd, uuesti rasedana, ma tean ja ütlen iseendale, et see aeg tuleb taas, kui olen öösel pimeduses titega, kui terve ilm magab, ja tunne on nii hüljatud. Ometi oled maailma vajatuim inimene selle lapse jaoks. Et noh, palun vabandust sõbrannad, tuttavad – mul puudub energia, isegi selleks, et uurida, kuidas kellelgi läheb (kuigi see huvitab mind), teadke, et vahel puudub energia, et duši allagi jõuda, kui see lohutab. Ja tõenäoliselt veedan veel aasta kuskil olelusvõitluses, aga olen sellega rahu teinud – etapp, mille olen ette võtnud, vabatahtlikult.

Laste saamine on põhjusega üks võimas kogemus, see paneb terve maailma sinu jaoks teisiti käima – maailma harivaim roll, selleks ei saagi valmis olla. Vaevalt, et seda “eriala” üldse kunagi lõpuni osata saab.

Igatahes, päev korraga – kui lapsed on hoitud, armastatud ja õnnelikud, siis ehk ei keera neid väga pekki. Ning kui on abi vaja, siis tuleb abi otsida – tundub maailma raskeim ja piinlikuim asi, aga kui ikka laine üle pea laksab, siis peab välja ujuma ning teadma, et ENAMUS emasid kogeb just seda sama, kes raskemalt, kes kergemalt, aga kogeb. Lihtsalt, igapäevaelust rääkimine ja selle “reklaam” ei ole väga popp tegevus. Elu kõrghetked on need, mida tahaks kuulutada, see on arusaadav – need ongi ägedad. Aga kõigil on igapäevaelu ka, vahel miskipärast läheb see meelest ära.

Nii, nagu räägin teile, räägin sama ka endale – kui mul ikka väga sassi kõik jookseb, siis olen ka ise kuskil kabineti ukse taga abi otsimas (statistika kohaselt teevad seda väga vähesed, niisiis lood, mis meieni jõuavad, on tõepoolest vaid jäämäe tipp) ja see on ok - abi otsida. Ma lihtsalt ei tea, kui hästi ma uut titeaega teise tite kõrvalt vastu võtan. Hetkel mõtlen, et ma ju tean, kogemus käes, magamatus ja hormoonid – kõik on loomulik, mis tuleb. Aga väsimuse ja nutu sees olles ei pruugi see tunne nii loomulik olla. Ma loodan, et ma oskan siis abi minna küsima – ikkagi kaks väikest last, kes minu peale loodavad. Tulemas on taas üks raske ja hariv aeg, ma usun.

Loe ka: https://filtrita.wordpress.com

0 kommentaari

Loe ka neid lugusid