Jaga:     
Uudised

Aus ülestunnistus: "Mul on lemmiklaps ja tunnen sellepärast tohutut süüd!" (8)

Kui küsida vanematelt nelja silma vahel, siis tunnistavad paljud, et eelistavad tegelikult oma üht last teisele. See tekitab tohutut süütunnet, kuid ära muretse üleliia - see on väidetavalt tavalisem kui arvata oskad.

Ma ei ole selle üle uhke, et eelistan ühte last teisele. Kuid see ei tähenda, et ma ei armasta kõiki oma lapsi võrdselt. Kuidas see võimalik on? Me lihtsalt veedame ühe lapsega natuke rohkem aega kui teistega, sest nad panevad meid tundma, et oleme vanemana rohkem õnnestunud ja nendega on lihtsam toime tulla!

Kui imelik see ka poleks, siis uuringud väidavad, et see on täiesti loomulik. 2016. aastal California ülikoolis tehtud uuring väidab, et koguni 70 % emadest ja 74 % isadest tunnistab, et neil on lemmiklaps. Uuring hõlmas 384 peret, kus laste vanusevahe oli neli aastat ja rohkem. Huvitaval kombel nimetasid vanemad oma lemmiklapseks just pere vanimat last, mitte pesamuna.

Raamatus The Sibling Effect, selgitab Jeffrey Kluger, et vanemate soov saada järglasi on tegelikult egoistlik vajadus nö ennast "paljundada" ja just sel põhjusel kipume eelistama last, kes meenutab meile rohkem meid ennast. 

Uuringu järgi aga tajuvad seda paraku ka lapsed ja pere noorimal lapsel on sageli seetõttu madalam eneseinnang.

Mida siis peale hakata?

Esiteks, loobu süütundest.

Teiseks, lihtsalt jälgi, et kõik lapsed saaksid võrdselt armastust ja toetust.

Kolmandaks, võta aega, et õppida tundma iga last just talle unikaalsest küljest.

ALLIKAS: http://babyology.com.au

6 kommentaari

M
Merje  /   20:49, 30. aug 2017
Ja kuidas see peaks mind, kes ma olen see laps, keda ei armastatud, aitama?
T
tegelikult  /   20:22, 3. sept 2017
Ega sina ei tarvitse taibata, et asjad on nii nagu nad on...Sinu vanemad olid lihtsalt tuulepead mõlemad.
Õ
Õieke  /   13:41, 1. sept 2017
Mul on neli last, kõik juba suured. Kõik olid mu lemmiklapsed omamoodi: esimene, sest ta oli mu esimene ja suure armastuse vili ja polnudteda kellegagi võrrelda; teine, sest ta oli minu ja abikaasa armulapseke ja suure venna väike vend: kolmas,sest ta oli mu esimene tütreke; neljas, sest ta oli mu tütrele tore õeke. Lastel oli üsna väike sündimise vahe, võibolla seeõttu kasvasime kõik koos nagu üks tore punt ja kõik olid kõigi lemmikud. Siiski kujutan ette küll, et mõni laps võib teisest kallim olla. Kes meenutab näost liigselt reeturlikku ekskallimat, kes on koroniliselt haige, kes pole nii ilus ja tark nagu loodeti...
O
Oh,  /   08:33, 3. sept 2017
Lemmiklaps on poeg. Aga valja on kukkunud nii, et palju rohkem olen aidanud tytart. Sellest on kahju.
I
isa  /   10:29, 3. sept 2017
Lemmiklaps võib olla,aga kõiki oma lapsi tuleb kohelda võrdselt.
N
Narkissos  /   13:28, 3. sept 2017
Lemmiklastest saavad sageli empaatiavõimetud nartsissistid. Kahjuks oskavad nad manipuleerida empaatiavõimeliste inimestega ja neid ära kasutada, mistõttu on nad empaatiavõimelisele ühiskonnale suureks koormaks.
V
vist nii  /   14:13, 3. sept 2017
Tundub, et lemmiklapseks võib justnimelt saada heasüdamlik ja empaatiavõimeline laps.
M
mina  /   20:30, 4. sept 2017
ei armastanud oma esimest last.Ta nii väga meenutas mulle oma isa,kes oli sadist.MUL ON HÄBI,nüüd ja ka oli siis häbi,ja laps tunnetas seda...

Loe ka neid lugusid